Suurettevõtja Margus Reinsalu töötab iga päev Eesti nimel

Ettevõtja Margus Reinsalu on viimased aastad askeldanud küll Eestist kaugel, arendades Marokos ja Brasiilias luksuskuurorte, ent kui enne laulupidu saabus aeg Eesti asja ajada, otsustas just tema, kes ta elab aastast poole perega Hispaanias, oma õla alla panna ja käed külge lüüa.

Reinsalu (48), kes polnud seni vaatamata oma suurtele, miljarditesse kroonidesse küündivaile äriettevõtmistele Eestis sugugi igaühele argiselt tuttav nimi, pani seoses tantsu- ja laulupeoga maailmas maha märgi, mille tähtsus ja tähendus tikub ilmselt paljude silmis ületama tema suurte kinnisvaraprojektide kaalu. Lõpuks ilmus areenile inimene, kes mitte ainult et leidis, et Eesti unikaalne kultuuritraditsioon väärib muule maailmale tutvustamist, vaid palkas selle nimel tööle koguni PR-agentuuri Vare&Jaakkola.

Justkui kinnitamaks, et tema nimel ja sõnal on siin riigis kaalu, kutsus Reinsalu laulupeo eelõhtul Lahemaale Oandu vesiveskisse, mille ta on lasknud eesti maakultuuri pärandi säilitamise nimel taastada, kokku siinse poliitika-, äri- ja kultuurieliidi – need, kes on tutvustanud oma eduka tegevusega Eestit mujal maailmas nagu temagi. Nii esinduslikku seltskonda pole viimasel ajal suutnud ükski Eesti ettevõtja ühe katuse alla tuua.

Arter kohtus Reinsaluga neljapäeva hilisõhtul Tartu luksuslikemas, Antoniuse hotellis, kui ta oli saabunud koos abikaasa Külliga Alatskivi lossist «Vihurimäe» etenduselt.

Kui palju leidub teil äriajamise kõrvalt tavaliselt aega kultuurseks meelelahutuseks?

Ütleme, et üle poole aja tegelen muu kui bisnisega. Kultuur on sellest oluline osa. Ma ei pea enam tegelema sellega, millega pean, vaid saan tegelda sellega, millega meeldib.

Mis tulemusi on teie algatatud laulupeo maailmale tutvustamine juba andnud?

Härrased PR-firmast lubasid esialgse kokkuvõtte teha esmaspäeval. Aga on veel natuke vara – see on ikka pikem projekt. Arvan, et see peaks olema jätkuprojekt, sest laulupidu ei ole mitte ühekordne. Laulupidu on ikkagi Eesti kõige tuntum asi maailmas, ja ainulaadne asi maailmas. Selle tähtsus Eestile ja eesti rahvusele on üüratu.

Kas selle tähtsust võiks maailmas veelgi suuremaks ajada?

Ta ongi suur, teda ei ole vaja suureks teha. Kui tuli jõudis Tallinna, siis jäid kõlama sõnad, et teeme Euroopa parima peo. Aga näitame siis ka Euroopale, näitame maailmale, et teeme Euroopa parima peo!

Mida võiks laulupeo tutvustamine mujal maailmas meile anda?

Me ju tahame, et meist rohkem teatakse, et meil läheks paremini, et siia tuleks rohkem investeeringuid, et kultuuri- ja haridustase oleks parem. Kui me siin omaette nokitseme ja seda, mis meil on, välja ei näita, siis teised ju ei tea, mida teeme. Kui sa kogemusi ei jaga ja uut kogemust vastu ei saa, on areng vaevalisem ja aeglasem. Kui jagada seda, mis meil on, ja võtta seda, mida on teistel paremat, siis on meil arenguprotsessid kiiremad.

Mida veel võiks Eesti maailmale endast tutvustada?

Meie maksusüsteem on unikaalne ja Euroopa parim. See on tõesti, võiks öelda, Eesti Nokia.

Mul on veel mõned projektid plaanis, millest on täna vara rääkida. Mitte kinnisvara vallas. Kinnisvara on praegu ootel.

Kust te leiate mõtteid, mida teha?

Panen silmad kinni ja vahel need tulevad. Hommikul ärkan üles – alati on hommik õhtust targem. Ma ei vaeva pead sellega, mis lahendus tuleb. Küll ta tuleb, kui on õige aeg.

Märke peab nägema, pead ära tundma ja tajuma, kus on lahendused, et sa ei lükka neid eemale. Siin on ka vastus küsimusele, miks peaks Eesti olema maailmas tuntum: siis on rohkem märke ja ka võimalusi neid tajuda ja ära tunda.

Mult küsiti kord Ameerikas – ja see kummitab mind siiamaani –, et hmm, mille poolest see Eesti tuntud on. Te olete palju ringi reisinud: mida teie sellisele küsimusele vastaksite?

Mult ei ole nii küsitud. Aga käies maailmas ringi eestlasena on isegi lihtsam asju ajada kui mõne suure rahva esindajana. Sest neid on igal pool, aga eestlasi just palju ei näe. Mul on sellest küll kasu olnud, et olen eestlane.

Saate mõne näite tuua?

Näiteks 19. juunil käis Maroko kuningas avamas meie kuurordi arenduse esimest järku: gala-õhtusöök oli 2000 inimesele ning ilutulestik ja laseršõu nii võimas, et ma ei ole sellist isegi Las Vegases näinud. Mu lauas oli Residor grupi (selle alla kuulub näiteks SAS Radisson – P.P.) asepresident ülemaailmse müügi alal, Brüsselist pärit belglane, kellega rääkisime võidusõidust ja muust. Lõpus ta ütles, et tahab minuga veel rääkida, et need on huvitavad teemad. Ja selliseid olukordi esineb iga nädal.

Ma tutvustan Eestit iga päev: suhtlen inimestega, järjest tuleb uusi kontakte ja tänu sellele saavad nad Eestist rohkem teada. Üks moodus on teha seminare, teine on tutvustada Eestit personaalsemalt. Minu kogemus näitab seda, et kui rääkida inimesele, kes sind tunneb ja usaldab, on kontakt palju tõhusam.

Te olla nõukogude ajal koolipäevil olnud nii suur Eesti iseseisvuse pooldaja, et teid ei tahetud seepärast isegi ülikooli lasta. Kuidas see lugu täpselt oli?

Noh, jah, midagi sellist seal oli... Hinded olid mul väga head. Läksin Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumi, aga mind ei lastud sealt ülikooli, kuna mu toimik ei olnud sobilik.

Mis seal siis kirjas seisis?

Ma ei ole oma toimikut näinud. Aga kui olin kümneaastane, olid mul «Eesti rahva kannatuste aasta» ja kõik sellised raamatud, mis olid tollal keelatud, läbi loetud. Hakkasin ajalooõpetajatega koolis argumenteerima. Ma ei tea, kuidas see asi käis, aga edasi õppima ma tollal ei saanud minna. Nii et ülikooli läksin kümme aastat tagasi, Tartu Ülikooli avatud ülikooli. See on lõpetamata, neljas kursus on pooleli.

Olete pärit Kohtla-Järvelt. Kui palju see, kust inimene tuleb, määrab tema elusaatuse?

Kohtla-Järve aeg õpetas seda, kuidas iseenda eest seista. Ega see lihtne olnud.

Mis väel teie elus edasi liikuma hakkasite?

Kui tuli kooperatiivide aeg, siis tundsin, et pean seal kaasa lööma. Ega ma täpselt teadnud, miks, aga tundsin, et nüüd on vaja minna. Olin ETKVLi ehitusvalitsuses töödejuhataja. Seal sai 1989. aastal tehtud ehitusfirma. Taksopark tuli kaks aastat hiljem. Olin olnud üle kümne aasta ehitaja, ehitusel tuli lagi vastu, tahtsin ala vahetada. Nägin taksopargis algusest peale kinnisvara. Aga kõigepealt tuli taksondus korralikult käima panna. Siis sai Tulika Takso tehtud. Pärast seda tuli Kristiine Keskus.

Kristiine Kasiino tekkimine on juhuslik. Kui ma taksoparki peadirektoriks läksin, siis seal, kus on ööpäevane kassa – kust taksojuhid oma saatelehed said ja kuhu oma raha tõid –, oli üks nurk välja renditud viiele kasiinoautomaadile. Kuna meil oli 1000 autot ja 2000 taksojuhti, ja neil oli ka raha, siis mäng käis seal ööpäev läbi.

Vaatasin, et seda raha ei ole mõtet ära anda. Ütlesime rendilepingu ära ja ostsime uued automaadid, 20 tükki, tegime eraldi korraliku ruumi ja sellest sai üleöö Tallinnas kõige parema tootlusega kasiino ühe automaadi kohta.

Kolm aastat tagasi oli vaja otsustada, mis suunaga edasi minna, kas kinnisvara või kasiinoga. Mõlemad olid jõudnud sellesse järku, et neisse tuli panustada palju rohkem, ja mul tuli valida, mis on põhitegevus. Kuna kasiino oli kõrvaltegevus, oli otsus üsna lihtne: sellest loobuda ja kinnisvaraga edasi minna.

Mis on see, mis teid tagant utsitab ja motiveerib?

Ma olen käivitaja. Kui näen midagi uut ja huvitavat, siis tunnen, kas see on kasulik ja perspektiivne. Kui mulle Maroko kuurordi projektist neli aastat tagasi räägiti, ütlesin, et ma ei tea Marokost midagi. See oli juunikuus, pidime Hispaaniast Eestisse minema, koolivaheaeg oli tulemas. (Reinsalu otsustas perega Hispaania soodsamasse kliimasse elama kolida noorema poja tervise tõttu. – P.P.) Sõbrad sai mu nõusse, et kui septembris tagasi tuleme, siis läheme vaatama. Kui septembris seda paika nägin, ütlesin «jess» ja asi läks käima. Tunne ütles, et see on õige koht.

Samamoodi oli Fat Burneri joogiga. Kui ma sellest esimest korda üle aasta tagasi kuulsin, käis klõks! läbi, et see on asi, millega võiks tegeleda. Kinnisvara on pikka vinnaga investeering, tuleb tükk aega investeerida, enne kui raha tuleb. Fat Burneril on iga päev käive, samamoodi nagu oli kasiinol. Üks pudel maksab kaks eurot, seda on hoopis teine asi müüa kui 200 000-eurost korterit.

Kui te poleks nii edukas ettevõtja, nagu olete, vaid peaksite nullist alustama, kas näeksite elus vaba nišši tegutsemise käivitamiseks?

Kindlasti. Aga peab olema õige aeg, õige koht, õige asi – see, mis sulle meeldib, mida sa tunned, oskad ja tahad teha. Kui tahad lihtsalt raha teha, siis arvan, et õiget asja ei tule. Raha on ju vahend, mitte eesmärk. Tähtsad on väärtushinnangud ja see, mis kasu sellest saadakse, ja mitte ainult sina, vaid ka teised ja kogu maailm.

Miks käib teie suurim äritegevus väljaspool Eestit? Kas Eesti mastaap jääb liiga väikseks?

Jah, jääb küll. Aga seda huvitavam on teha siin bisnisevälist tööd. Tunnen, et olen iseendale, perele ja Eestile seal väljaspool kasulikum, kui ma siin oleksin. Aga ma ei ole kuhugi ära läinud. Tänapäeva kommunikatsioon on nii hea, et vahet pole, kus sa füüsiliselt oled. Aga üsna selge on vahe selles suhtevõrgustikus, mis on võimalik luua väljaspool ja mis on Eestis. Siin tekib ka suhteid, aga võimalused on väiksemad.

Möödunud nädalal valutas eelmine presidendiproua Ingrid Rüütel siinsamas lehekülgedel südant, et liiga palju Eesti noori siirdub tööd ja õnne otsima välismaale. Kas jagate tema muret?

Kuidas võtta. Minu teada oli Iiri majaduskasvu üks suur osa see, et iirlased, kes olid kunagi välja rännanud, tulid tagasi oma suhete, kogemuse ja kapitaliga.

Eesti on ikkagi üks väiksemaid turge Euroopas, igal pool mujal on kapital ja võimalused suuremad. Minu arust on see päris kasulik investeering, kui inimestel on rohkem kogemusi ja suhteid ja kapitali, ja kui Eesti süsteem on selline, mis motiveerib seda siia tagasi tooma ja siin kasutama.

Kuidas on majandussurutis teie tegevust mõjutanud?

Aeglasemaks on kõik läinud, ka Marokos ja Brasiilias, kuigi nad ei ole sellest nii mõjutatud nagu Euroopa ja Põhja-Ameerika.

Kas Brasiilia suurkuurordi arendus on käivitunud?

Seal käib ikka veel litsentside ajamine. Peadirektor oli jaanipäeva paiku Hispaanias ja vaatasime kõik asjad üle, ta arvas, et kaks-kolm kuud läheb veel.

Detailplaneeringu avalik arutelu oli juba ära, 850 inimest oli kohal, see kestis poole kahest päeval kella üheni öösel.

Marokos, usun, läheb järgmisest kevadest kuurordi esimene osa täie hooga tööle. Praegu on see veel hooajaline. Ülejäänud osaga kulub veel kolm aastat. Siis on ette nähtud uus järk, mis võtab veel kauem aega.

Ma ei saa mitte aru, miks inimesed sinna kivisesse kõrbepiirkonda elama tikuvad?

Seda peab ise nägema, siis saab vastuse. Seda on raske seletada. Kui ma ka esimest korda neli aastat tagasi sinna läksin, siis [lööb nipsu] – see on niivõrd võimas projekt, meri ja kuus kilomeetrit randa ja kolm golfiväljakut ja hästi hajutatud hoonestus.

Kuuldavasti pidite India suunas vaatama?

Korra vaatasime, aga rohkem ei. Kõike ka ei jõua. Kauge, ja praeguses majandusolukorras ei taha midagi uut ette võtta.

Kas teile ei tundu, et elu on liiga kinnisvarakeskseks muutunud, et kõigi elu eesmärk ja edu mõõdupuu on uhke maja ükskõik kui karmi hinna eest?

Võib-olla see oli nii, nüüd on olukord tänu kriisile muutunud. Mõned on päris hädas. Küll see mõistusele kutsub. Buum on läbi ja kainenemise aeg käes.

Olete teie ka kuskil oma äritegevuses mööda põrutanud?

Eelmine kriis kümme ja natuke rohkem aastat tagasi oli väga hea kool. Kui meil 1995-1996 läks väga hästi, müüsime Preatonile kaks suurt objekti maha, siis tekkis eufooria, et nüüd võiks kõike teha. Ostsime sisse 300 000 ruutmeetrit uusi asju pangalaenuga, lisaks oma raha, aga siis kukkusid turud kokku. Järgmised neli aastat oli väga keeruline aeg. Aga see oli ka parim kool, kuidas ellu jääda. Paljud ei jäänud.

Kuidas teie jäite?

Ju siis kuidagi õnnestus. Ega siin ole ühest retsepti. See on nagu rätsepaülikonna tegemine: igal neist on individuaalne lahendus ja see koosneb paljudest asjadest.

Kaks aastat tagasi saite kõigele lisaks Maroko aukonsuliks Eestis. Mida see amet kaasa tõi?

Kinnisvarast sai tõesti alguse mõte Maroko ja Eesti suhteid arendada. Sealt on asi edasi jõudnud juba selleni, et Eesti põlevkivitehnoloogia on Marokos hinda läinud. Marokol on palju rohkem põlevkivivarusid kui Eestil, aga seni ostavad nad põhilise energia sisse.

Lähiajal paneb suursaadik Mart Tarmak Marrakechis majale, kus elas ja töötas 1939. aastal Eduard Viiralt, väikse tahvli. Ka on kavas korraldada seal Viiralti näitus. Mul on hea meel, kui suudan midagi selles vallas ära teha.

Öelge, palun, miks te rabelete mitmel rindel, kui võiksite ju rantjeena elada?

Igav oleks. Ja milleks ma pean loobuma sellest, mis mulle meeldib teha? See ei koorma mind.

Olete mõelnud, mida oma äriimpeeriumiga peale hakata, kuidas seda näiteks järeltulijate vahel ära jagada?

Järeltulijad peavad ise leidma, kus nad tahavad ennast teostada. Niisama ei saa nad küll midagi. Ma usun, et see ei ole õige. Iga laps on ju erinev: ühele sobib üks, teisele teine. Mis on nende väärtushinnangud, mida nad teha soovivad ja tahavad – mina ei kirjuta neile küll midagi ette. Annan neile vaid filosoofilist nõu: maailmanägemist, kuidas asjad toimivad. Selle asja, mis nad tahavad teha, peavad nad ise ära tegema.

Paar aastat tagasi küsisin Armin Karult, kellele müüsite oma Kristiine Kasiino, mis on tema unistus, kas Las Vegases hotell-kasiino avada, ja ta ei ajanudki väga vastu. Mis on teie suur eesmärk?

Mul ei ole selliseid materiaalseid unistusi. Vahendeid on vaja selleks, et inimene tunneks ennast vabalt, et ta saaks teha, mis talle meeldib ja millega ta on kasulik. Kui ma saan olla kasulik iseendale, perele ja maailmale, kus elan, siis ma olen tegelikult päris rahul.

Nii et ei mingit exegi monumentumit?

Ma arvan, et monumendid on edevus, ja lähevad päris kalliks maksma. Ja nendest ei ole kasu ka tegelikult.

CV
Margus Reinsalu

•    Sündinud 20. novembril 1960 Kohtla-Järvel
•    Lõpetas 1980 Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumis tööstus- ja tsiviilehituse eriala
•    Õpib Tartu Ülikooli avatud ülikoolis ärijuhtimist
•    2005. aastast kinnisvaraarendusfirma Property Logic partner, arendab luksuskuurorte Marokos ja Brasiilias
•    Kristiine Kasiino omanik, müüs selle 2007. aastal 250 miljoni krooni eest Olympic Entertainment Groupile
•    1994. aastast investeerimisfirma KC Grupp juhatuse esimees
•    1992-1994 ASi Tallinna Taksopark peadirektor
•    1989-1991 ehitusfirma AS Feer juhatuse esimees
•    1980-1989 ETKVLi ehitusvalitsuse töödejuhataja
•    Kuulus mullu Äripäeva koostatud Eesti rikkamate edetabelis kahe miljardi krooni suuruse varandusega 10. kohale
•    Maroko kuningriigi aukonsul Eestis
•    Hobid autosport, golf, merendus, lennundus
•    Liikmelisus: Ferrari omanike klubi Andaluusia, La Zagaleta golfiklubi, Ascari võidusõiduklubi
•    Kolmandiku omanik firmas Tone Tea (kaubamärk Fat Burner)
•    Abielus, peres kaks poega ja tütar



Arvamus

Jaan Vare,
kommunikatsioonibüroo Vare&Jaakkola juht

Oleme Margus Reinsaluga teinud PR 2.0 alast koostööd juba mõnda aega. Kuna oleme ainus agentuur Eestis, kes pakub paralleelselt traditsioonilise suhtekorraldusega ka täismahus PR 2.0 teenuseid – sõnumi levitamist ja kontrollimist sotsiaalvõrgustikes –, siis oli loogiline, et Margus Reinsalu pöördus meie poole palvega tutvustada Eesti laulu- ja tantsupeotraditsiooni ingliskeelses internetis, kus seni puudus korralik info.

Juuni viimasel päeval käivitunud projekt on meile suur väljakutse, millele oleme pühendanud kogu jõu ja kaasanud ka hea partneri, uue meediaagentuuri Espresso. Meie eesmärk on tutvustada laulu- ja tantsupidu ning selle kaudu Eestit kui positiivset riiki internetis. Selleks valisime sotsiaalvõrgustikud Facebook, Twitter, YouTube, Flickr, Digg, Reddit, otsingumootorid jne, kus oleme kümne päevaga jõudnud kümnete tuhandete ingliskeelsete inimesteni. Me ei ole seadnud konkreetseid numbrilisi eesmärke, vaid püüame jõuda võimalikult suure hulga inimesteni.

Kuigi laulupidu on läbi, on meie projekt alles algjärgus. Analüüsime tegevusi ja tulemusi iga päev ning esimese suurema kokkuvõtte teeme juuli lõpus.

Autode kollektsiooni kuulub üle kümne sõiduki, nende hulgas:

Lamborghini Gallardo
Porsche 911 GT3
Ferrari F430 Spider
Pagani Zonda
Rolls Royce Phantom