Pensionispets: turvaline vanaduspõlv ei ole odav

Mida arvate, kas jätkata vabatahtlikke makseid tuleval aastal teise pensionisambasse?

Määratlen ennast pensionisüsteemi analüütikuna, mitte müügimehena. Sestap pean oluliseks, et iga inimene teeks enda jaoks läbimõeldud ja kaalutletud otsuse, olgu see siis ühte- või teistpidi, sest iga inimene on oma valikute peremees.

Mis võiks olla need argumendid, mida inimene peaks otsuse tegemisel arvesse võtma?

Eks inimeste otsuseid mõjutavad peamiselt ühelt poolt võimalused ja kohustused, teiselt poolt usk ja lootus.

On mõistetav, et kui majanduskriis on pere rahakotti tugevalt raputanud ja kohustused ületavad võimalusi, siis lähtutakse otsustamisel pigem praegusest reaalsusest, mitte tuleviku loodetavast heaolust. Kuid vabatahtlikult maksete jätkamine on paljuski ka usu ja lootuse küsimus – kas usutakse, et hiljutine turbulents finantsturgudel oli lühiajaline ning kas loodetakse makseid jätkates finantsturgude tõusust tulu saada.

Pensioni puudutavate valikutega kaasneb alati paras kogus määramatust. Pole ju võimalik täpselt ette näha, mida tulevik toob. Seega peab valikute tegija ka teatud riske ja nende hilisemaid võimalikke tagajärgi aktsepteerima.

Pankade reklaam pensionisambaga liitumise ümber on olnud aastaid üsna tugev. See pole ju kuigi mõistlik, kui reklaamides lubatakse, et vanaduses on inimese elujärg palju parem sellest, mis oli tal makseid pensionisambasse tehes.

Mida selliste jaburate veerpalu-stiilis reklaamidega peale hakata?

Sellised reklaamid on omamoodi pensioniteemaline meelelahutusžanr ja neid ei saa mõistagi tõsiselt võtta. Teeme ühe lihtsustatud rehkenduse. Oletame, et maksame 40 töötamise aasta jooksul iga kuu 6% palgast pensionifondi. Kui pensionikontole makstud summad kasvaksid samas tempos palkade kasvuga, siis tagaks see 20 aasta pikkuse pensionipõlve jooksul igakuiseks sissetulekuks 12% palgast.

Võib ju loota pensionifondide edukusele ja sellele, et neil õnnestub pikemal ajaperioodil pensioniraha kasvatada palkade kasvust rohkem, kuid see ei pruugi tõeks osutuda. Igal juhul on ebarealistlik uskuda, et teisest pensionisambast koguneks summa, mis võimaldaks pensionipõlves lahedamat äraelamist kui oli samal inimesel tööelu ajal.

Tõenäoliselt tagavad riiklik pension ja kogumispension kokku keskmise palga saajale ka tulevikus umbes 45% palgast. Mis tähendaks siiski olulist langust inimese elatustasemes töötamise lõpetamisel. Nii ei ole teine sammas kindlasti mingi imerohi.

Pigem pakub teine sammas arusaamist, et turvalist vanaduspõlve ei ole võimalik saada odavalt. Ja teine sammas pakub seda arusaamist esimesest sambast ehedamalt, sest tegemist on reaalsetes numbrites rahaga, mitte riikliku pensionisüsteemi arvestuslike pensionikoefitsientidega.

Mida arvate valitsuse algatatud pensionisamba maksete külmutamisest?

Kindlasti oli riigipoolsete maksete ajutine külmutamine osale inimestele suur pettumus, et valitsus sööb oma varem antud lubadusi. Teise samba suhtes skeptilised tundsid aga kahjurõõmu, et näete, seda oligi ju arvata, et ega see süsteem kaua ei kesta.

Kuid isiklikest huvidest ja emotsioonidest veidi kaugemale vaatavad inimesed leidsid ka, et antud olukorras oli see küll ebameeldiv, kuid ratsionaalselt mõistetav samm. Kui pere rahakotis tulud järsult langevad, siis mõeldakse ikka, kuidas söögiks ja äraelamiseks raha leida ning tuleviku tarbeks raha kõrvalepanemisest ajutine loobumine oleks selles olukorras ilmselt paljudele üsna loomulik samm.

Nii et ma kindlasti ei dramatiseeriks üle seda otsust.
Nagu teame, kallutas valitsust sellist otsust langetama ka eurole ülemineku soov. Selles suhtes loetakse tibusid 2011. aasta alguses.

Kui tõhus on kompensatsioonimehhanism, mida valitsus maksete külmutamise eest lubab?

Seadusesse kirjutatud kompensatsioonisüsteem paistab suhteliselt soodne, ent selle mõju ei ole ilmselt kõigile ühesugune. Kui inimene jätkab 2010. aastal vabatahtlikke makseid, siis aastatel 2014–2017 kannab riik tema palgalt arvestatud sotsiaalmaksust teise samba kontole 4% asemel 6%.

Teisalt tuleb silmas pidada, et riigipoolsete teise samba maksete külmutamise ajal – see on 2009. aasta teise poolaastal ja 2010. aastal – laekub töötasult makstud sotsiaalmaksu kogu pensionikindlustuse osa (ehk 20%) riiklikusse pensionisüsteemi ja koos sellega saab olema vastavalt kõrgem ka riikliku pensioni kindlustusosak.

Nii et kompensatsioonimehhanismi ja võitude või kaotuste hindamisel tuleks siin esimest ja teist sammast vaadata kindlasti koos.

Majanduskriis ja maksete peatamise otsus on andnud hea võimaluse pensionisüsteemi reformimiseks. Mida ja kuidas peaks praeguses kolmesambalises süsteemis muutma?

Paljud sõnavõtjad räägivad, et pensionisüsteem pole jätkusuutlik ja näidatakse näpuga esimesel sambale. Sellistes juttudes jääb sageli ebamääraseks, et mida see jätkusuutlikkus siis  täpsemalt tähendaks ja milline pensionisüsteem oleks jätkusuutlik.

Ilmselt on seda jätkusuutlikkuse juttu kasutatud ka n-ö teadusliku eufemismina, et põhjendada riiklike pensionide kärpimise ettepanekuid. Ma kutsuks neid sõnavõtjaid kõigepealt mõtlema, et kui Eesti majanduskasv ja demograafiline areng ei ole jätkusuutlikud, kas siis pensionisüsteem üldse saab olla jätkusuutlik? Üheks sageli kõlanud ettepanekuks on olnud pensioniea tõstmine.

Leian, et poliitiliste otsustega pensioniea tõstmise asemel tuleks pensioniea tõus siduda oodatava eluea arengutega sarnaselt sellega, kuidas seda on tehtud Rootsis. Kui ükski poliitik ei oska praegu öelda, milline on Eestis majanduskasv aastatel 2010–2035 ja milline on aastaks 2035 oodatav eluiga, siis kuidas osatakse täpselt öelda, milline peaks aastal 2035 olema pensioniiga?

Mõtteid on olnud, aga asja pole saanud riiklikust teise samba fondist, kus raha säilimine oleks alati tagatud. Kas teie arvates peaks selle looma?

Riikliku teise samba pensionifondi mõtte on sünnitanud olukord, kus mõned konservatiivsed pensionifondid tegid buumi ajal liiga riskantseid investeerimisotsuseid ja finantskriisi ajal kandsid kaotusi. Konservatiivse fondi mõte on aga just selles, et inimesel oleks võimalik valida fond, kus raha säilimine oleks alati tagatud. See on eriti oluline just pensionieelses vanuses inimeste jaoks, et oleks võimalik enne pensioniikka jõudmist «kolida» riskantsemast fondist turvalisse.

Samas tuleb nentida, et Eesti inimesed on olnud küllalt riskialtid ning ligi 590 000 teise sambaga liitunud isikust vaid veidi üle 6% on valinud konservatiivse pensionifondi. Kuna riikliku teise samba fondi puhul saaks olla tegemist vaid konservatiivse fondiga, siis paistab, et sellise fondi maht jääks üsna väikseks. Tõenäoliselt oleks otstarbekam muuta rangemaks konservatiivsete fondide investeerimisreegleid kui ühte väikest fondi juurde luua.

Mida arvate tööandja pensionist?

Tööandja pensioni hiilgeajad Euroopas olid möödunud sajandi keskpaiku, kui olulisteks tööandjateks olid veel suured tööstusettevõtted ning inimesed töötasid sageli kogu elu ühe tööandja heaks. Väikeettevõtluse ja teenindussektori kasv ning tööturu liikumiste suurenemine on õigupoolest tinginud selle, et pensioniõigusi on mitmel pool Euroopas muudetud indiviidikesksemaks ja seotud lahti tööandjatest.

Eesti pensionisüsteemis võiks siiski olla veidi ruumi ka tööandja pensionile, kuid ilmselt ei saa tööandja pensioni roll kunagi olema väga suur. Eeskätt näeksin seda rolli teatud spetsiifiliste erialade puhul, nagu laevandus ja lennundus, kus riik lubab töötajaid pensionile enne üldist pensioniiga ja maksab soodustingimustel pensioni, ehkki tööandjateks on juba paarkümmend aastat eraettevõtted.

Olen kuulnud ideed, et pikka aega töötu olnud inimene võiks teisest sambast raha välja võtta, et oma igapäevaseid kulutusi katta. Kas sellist asja võiks lubada?

Inimeste toimetulekuprobleemid vajavad lahendamist, kuid on selge, et ühe ja mitte väga suure makse eest mitut sotsiaalset riski kindlustada pole võimalik.

Pensionifondi osakud on küll inimese vara, kuid seda vara lubab seadus kasutama hakata alles pärast pensioniikka jõudmist. Töötu toimetulekuprobleemid vajavad eraldi lahendamist, sest ka vahepeal töö kaotanud inimesed saavad kunagi vanaks. Nii et selliste väljamaksete lubamine tähendaks lihtsalt toimetulekuprobleemide edasilükkamist hilisemasse eluetappi.

Kas pensionifondide valitsejad on hiljutisest finantskriisist ka midagi õppinud?

Mitu fondijuhti on endale avalikult tuhka pähe raputanud ning tunnistanud, et ei saa osa buumiajal tehtud investeerimisotsuste suhtes uhkust tunda. Loodetavasti on siis riskide juhtimise osas üht-teist kõrva taha pandud. Kuid nagu teame, siis Eesti pensionifondidel ei ole veel sellist pikaajalist institutsionaalset mälu ning teatud aja möödudes kipuvad valusad kogemused ikka ununema. Nii et ainult fondivalitsejate õppimisele loota ei saa, riik peab pensionituru reguleerija rollis ka seadusandlikke preventiivseid samme astuma.

Finantsinspektsioon karmistas mõneti fondide järelevalvet, aga on see olnud piisav?

Finantsinspektsioon on andnud üksikasjalikumad juhised pensionifondide riskijuhtimiseks, kuid võimalik, et tuleks ka õiguslike hoobadega tugevdada fondivalitsejate motivatsiooni ja koos sellega vastutust teha väga hästi kaalutletud investeerimisotsuseid – et fondijuhtides ei saaks sündida arusaamu, et peamiselt riskitakse võõra rahaga.

Ma küll ei tea, kas teil on teise samba leping, aga kas te ise jätkate makseid uuest aastast?

Jah, olen teise sambaga liitunud ja plaanin ka uuest aastast makseid vabatahtlikult jätkata. Ehk on osa minu motiividest teistest valiku tegijatest veidi erinevad.

Ühelt poolt tunnen selleks moraalset kohustust, kuna olen selle süsteemi käivitamisega seotud olnud. Teisalt annab see hea stiimuli, et ennast teise samba arengutega jätkuvalt kursis hoida. Kuid lõpuks, nii nagu paljud teisedki, loodan ka mina, et ehk on see teine sammas kunagi veidi abiks ikka.