Erkki Raasuke: Euroopa majandus vajab uut tasakaalupunkti

Kui Eesti pangandust ei valitseks Rootsi pangad, kas siis oleks laenupoliitika heldekäelisem?

Ei tea. Väikesed pangad, aga ka need, kes olid oma tegevust rahastanud lisaks deposiitidele rahaturgudelt, on praegu raskustes. Meie oma pangad oleksid muutunud suure tõenäosusega probleemiks mitte ainult aktsionäridele, vaid ka riigile.

Kuid tõsi on ka see, et suures pangandusgrupis läheb tähelepanu suurematele turgudele ja väikesele piirkonnale keskendutakse vähem – erksust ja reageerimist on suhteliselt väikese turu probleemidele selle võrra napimalt.

Selles osas on kriitika õige, kuid ma ei arva, et pankade tegevust mõjutab nende päritolumaa, olgu selleks Rootsi, Poola või Hispaania. See on mõjutatud majanduskeskkonnast, rahaturgude seisust ja üleüldisest riskide võtmise soovist.

Võib-olla kisun sellega üles tüli, kui ütlen, et ma ei mäleta, et mõni klient oleks kunagi tulnud ja öelnud: aitäh, et te mulle laenu ei andnud, sest muidu ma oleks praegu kõhuli. Tegelikkuses kipub see olema vastupidi. Meie kõikide probleem oli, et liiga lühikese ajaga anti liiga palju laenu ja võeti liiga suuri kohustusi, mis tõmbasid hinge kinni. See on asi, mida tuleb meeles pidada, kui räägime laenuandmise tingimustest.

Raha ei ole maailmast lõppenud, kuid mõistliku hinnaga saavad seda vaid need, kes on heas vormis. Raha laenamine ei ole sotsiaalne projekt. Praegu tuleb investeerida pigem omakapitali baasil, mitte võõrkapitaliga. Maailma jaoks on niisugune muudatus suur ja sellega tuleb kohaneda. Ma arvan, et nii jääb veel väga pikaks ajaks.

Viimasel ajal on päris palju räägitud eurotsooni lagunemisest. Neid arutlusi kuulates tuli esimesena pähe mõte, et kui euro peaks tõesti minema kaduviku teed, siis pole mõtet uuesti kasutusele võtta Eesti krooni, vaid Rootsi kroon.

Ma ei oska sellele head vastust anda, sest ma ei tea, milline on keskpanga kriisistsenaarium. Eesti krooni ankurvaluuta oli algselt Saksa mark. Saksamaa ei kao kuhugi, majandus on seal tugevatel jalgadel. Kui ka mõned riigid peaksid eurotsoonist lahkuma, siis on äärmiselt ebatõenäoline, et teoks saab täielik lagunemine ja kõik riigid võtavad oma varasema valuuta uuesti kasutusele.

Eurotsoonis on palju tugevaid riike: Saksamaa, Holland, Soome jt. Milline peaks olema nende motiiv taastada oma rahvuslik valuuta? Ma arvan, et suuremas või väiksemas ulatuses jääb euro püsima. Need riigid, kel finantsdistsipliin korras, saavad ühisraha edasi kasutada. Neid ei ole liiga palju, aga piisavalt, et euro edasi toimiks.

Praegu on Stockholmi börs kukkunud – nii nagu igal pool maailmas.

Emotsioonid juhivad turge. Kui valitseb paanika, kui suure hooga müüakse end välja, siis tehakse seda igal pool.

Kas see on pelgalt paanika, mille taga pole tegelikku ohtu?

Ma arvan, et see ei ole kõigest paanika. Käes on ärkamine, et kriis ei ole sugugi möödas. Majanduskriisi ajal kasvas riikide võlakoormus hüppeliselt, sest raha kulus majanduse elavdamiseks. Sellele lisaks selgus, et rahaasjad ei olnud nii korras kui eeldati või arvati. Nüüd on käes kriisi järgmine faas, ja me ei tea, kas see on viimane.

Usaldus suure võlakoormusega riikide vastu väheneb. Kreeka, Iirimaa ja Portugal on üksjagu pihta saanud, paanikalained võbelevad praegu Itaalia ja Prantsusmaa ümber. Lihtne on öelda, et suures plaanis pole midagi viga ja milleks peaks keegi paanikat külvama.

Aga võib-olla polegi tähtis mitte see, vaid asjaolu, et kahtlused ja ootused on üleval ja üles liiguvad ka krediidiriski marginaalid. Näiteks oli Prantsusmaa krediidiriski marginaal eelmisel nädalal kõrgemal kui Eesti oma. See on pretsedenditu. Kindlasti ei ole see põhjendatud, kuid mis vahet seal on, kui turud asju hetkel niimoodi näevad.

Kas teil on retsepti, kuidas võlakriisi lahendada?

Ei ole. Kui iseenda jaoks seletada, siis tuleb otsida vast uut tasakaalupunkti. Majanduselus ei tohi ükski asi olla liiga välja venitatud, see kipub lõppema probleemiga. Liiga kiire kasv, liiga palju võlga, äärmuslikult palju või vähe regulatsioone kipuvad lõppema tagasilöögiga. Tasakaalust väljas asjad tuleb uuesti tasakaalu saada.

Siin on dilemma, sest üks koolkond ütleb, et kriisi ajal tuleb laenudega majandust elavdada. See toob aga omakorda suuremad võlad ja usaldus võib kaduda.

Teine koolkond eelistab püksirihma pingutada ja võlga järjekindlalt ära maksta. Ma arvaks, et uut tasakaalupunkti otsides tuleb asja rahulikult võtta ja tasapisi võlgu maksta. Tee sinna on aga pikk ja valuline ning nõuab distsipliini ja hoolt. Poliitikutelt nõuab see oskuslikku seletamist oma valijatele, sest sama panusega saab nüüd vähem hüvesid kui varem.