Valesti ehitatud raudtee läks riigile maksma miljoneid

Lugu sai alguse 1998. aastal, mil Eesti Vabariik ja Euroopa Komisjon leppisid kokku 3,8 miljoni euro PHARE programmi toetusraha andmises Eestile, et soetada uued rööpad Tallinna-Narva raudteeliinile.

Töö pidi enda kanda võtma AS Eesti Raudtee, kes lubas rööpad 2004. aasta veebruariks maha panna. Raha saamise eelduseks seati aga, et firmal tuleb võtta toetav laen Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangast.

Mõned aastad hiljem avastas Euroopa Komisjoni kontrolliametnik, et AS Eesti Raudtee oli rikkunud mitmeid projekti nõudeid. Näiteks ei paigaldatud rööpaid kõigile ettenähtud raudteelõikudele – vales asukohas olid 35,93 kilomeetrit ehk ligi 60 protsenti uutest rööbastest. Lisaks ületati üheksa kuu võrra ehituse tähtaega. Tagatipuks loobus ettevõte 2000. aasta märtsis omavoliliselt arengupangast laenu võtmisest ja teavitas sellest ministeeriumi alles kolm aastat hiljem.

Seepeale leidis Euroopa Komisjon, et projekti pole järgitud ning nõudis 2005. aasta suvel rahandusministeeriumilt tagasi 2,3 miljonit eurot vääralt kasutatud toetusraha. Riik tasus summa küsimusi esitamata ära, lootuses raha Eesti Raudteelt kohtus tagasi saada.

Erastamise kõrge hind

AS Eesti Raudtee juhatuse esimees Kaido Simmermann ütles, et kohtuasi oli algusest peale alusetu. Nimelt jäid raudtee ehitustööd riigi enese algatatud Eesti Raudtee erastamise tõttu 2000. aastate alguses toppama.

«See Euroopa Komisjoni ametnik, kes järelvalvetööd tegi, ei pannud tähele, et Eesti Raudtee erastamine venis ja selle ajal tõusid hinnad. Seetõttu saime me üldse osta plaanitust vähem rööpaid,» põhjendas Simmermann.

Samal ajal ilmnesid Tallinna-Narva raudteelõigul juba uued murekohad ja ettevõte otsustas projektis nõutud Tapa–Lehtse teise tee asemel enne ära remontida Lagedi–Maardu–Muuga tee.

Erastamise ajal töö seisis, mistõttu sai raudteelõik ka lubatust hiljem valmis. Lisaks loobuti pangalaenu võtmisest, sest Eesti Raudtee sai omafinantseeringu oma rahadest kokku. «Teavitasime sellest ka ministeeriumi ja seetõttu leiame, et tegime kõik õigesti,» ütles Simmermann.

Harju maakohus otsustaski tänavu 9. jaanuaril, et riigi välislepingu kohustused Eesti Raudteele ei laienenud. Kohus leidis muu hulgas, et riigi väited Eesti Raudtee lepingu rikkumisest on paljasõnalised, sest enne kohtusse pöördumist ei olnud riik ettevõttele mingeid pretensioone esitanud.

Veelgi enam - tegelikult lasusid kõik kohustused ELi lepingutingimusi täita riigil. Kui ministeerium oleks vaevunud Eesti Raudtee tööl silma peal hoidma, poleks projektivälist isetegevust toimunud ja valitsus poleks pidanud käsi 2,3 miljonist eurost puhtaks pühkima.

Ennatlik otsus

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik Rasmus Ruuda tunnistas, et vigu tõepoolest tehti. «Järelevalve projekti üle oleks kindlasti pidanud olema parem, kuid järelevalve küsimus ei ole kohtuotsuses esmatähtis,» sõnas ta. Ruuda juhtis tähelepanu sellele, et 1990-ndate aastate lõpus puudus Eestis ELi toetuste kasutamise õigusraamistik, mis garanteeriks selguse ning määratleks kõigi osapoolte kohustused.

Eesti Raudtee juht Kaido Simmermann tunnistas, et ta ei mõista, miks riik Euroopast saadud toetusraha üldse tagasi maksis. «Põhjendatud see küll ei olnud, sest Euroopa Komisjonil ei olnud nendes küsimustes kindlasti mitte päris õigus. Nad tegid tagasiarvestuse mingi oma valemiga, millest meie kuidagi aru ei saanud, kuidas nad sellised numbrid said,» meenutas Simmermann komisjoni rahanõuet.

Riigi lootus toetusraha tagasi saada on tänaseks luhtunud. Eile otsustas rahandusministeerium, et Eesti Raudtee ainuomanikuna ei hakka riik Harju maakohtu otsust enam edasi kaebama.