Paabut: rahvaloenduse tulemused on meie tõehetk

Kas ja kui palju elab meie riigis inimesi? Kas kogeme sama suurt kadu nagu nägid lätlased ja leedukad? No heakene küll, meie rahvaarv võib olla kümnendiku võrra väiksem kui seda seni arvasime – mis siis?

Olen märkinud mitmel pool, et rahvaarv mõjutab majanduse jätkusuutlikku arengut. Kaasaja majanduskasvu teoreetilised mudelid tuginevad suuremal või vähemal määral R. Solow mudelile, mis lihtsustatult ütleb, et majanduse kasvuks on tarvis kapitali ja tööjõudu (tõsi, hilisemad käsitlused on seda mudelit oluliselt edasi arendanud ning neoklassikalise teooria kõrvale tekkis ka teisi majanduskasvu käsitlevaid teooriaid). Kapitali sissevool riiki on üpris lihtne saavutada – kapitalil puudub rahvus ning tänapäevase integreeritud finantsturgude tingimustes on vahendite liikumine veelgi enam lihtsustunud.

Samas on rahvastiku kasv ning tööjõu kvaliteedi (inimkapitali) kasv aga siinjuures määravateks teguriteks. Juba täna on Eestis kätte jõudnud olukord, kus ettevõtjad kurdavad vajalike oskuste ja teadmistega töötajate nappust, mis omakorda tähendab, et jätkuv töötajate väljavool süvendab seda probleemi veelgi.

Lisaks teame, et lähitulevikus siseneb tööturule niigi eelnevate aastatega võrreldes oluliselt vähem indiviide. Ehk teisiti öeldes – Eesti tööealine elanikkond väheneb, mis omakorda tähendab, et tööjõu kvaliteet muutub üha olulisemaks teguriks.

Tööjõu kvaliteeti määravad aga juba tänased hariduspoliitilised otsused ja seda nii alg-, kesk- kui ka kõrghariduse tasemel. Teame ju, et muutused hariduses avaldavad reaalset mõju majandusele ja riigile tervikuna alles mitmete aasta(kümne)te pärast.

Jättes päevapoliitika kõrvale, tuleb tõdeda, et Jakob Hurda üleskutse – kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult! – on ka täna vägagi kehtiv.

Väike kahaneva rahvastikuga riik saab jätkusuutliku majanduse arengu tagada vaid kvalifitseeritud töötajatega, kes tahavad elada se’s riigis ning tunnevad end riigi kodanikuna õnnelike ja rahulolevatena. Seetõttu on eriti oluline teada saada kas ja kui palju eestimaalasi on kodumaa tolmu jalgelt pühkinud ning õnne mujale otsima läinud. Siinjuures oleks ehk abiks ka teadmine miks mujale minnakse (töö, palk, õpingud, vmt.).

Lisaks avitab see teadmine ka pisut teadlikumalt valmistada ette muutusi hariduses, et meie rahva vaim ka edaspidi kasvaks ning uuendusmeelsus innovatsiooni ka majandusse edasi kanduks, muutes ühe allhangetele toetuva riigi majanduskasvu sootuks uuele lisandväärtuslikumale lainele.