Münchau: Kreeka ja Portugal peaksid minema pankrotti

Neil puudusid kogemused finantskriiside lahendamisel. Nad isegi ei konsulteerinud poliitikutega teistes maailmajagudes, kes olid varasematel kümnenditel kriisidega rinda pistnud.

Relvastatud teadmatuse ja arrogantsusega, kordasid nad lõpuks kõigi teiste vigu. Nad mõtlesid, et on targad, kui tulid lagedale ekspansiivse eelarve kokkutõmbamise ideega. Ning nad arvasid, et erasektori vabatahtlik kaasamine tõesti aitab.

Teiste vigadest küll õppimata, on mõned neist nüüd hakanud õppima enda omadest. Mõnes Põhja-Euroopa pealinnas on poliitikud hakanud aru saama, et Kreeka programm on totaalselt läbi kukkunud. Nad on kaotanud usalduse Kreeka poliitikute vastu. Nüüd, kus algamas on majanduslanguse aasta nr 5 ning Kreeka sisemajanduse kogutoodangut ootab kasinuse tingimustes ka edaspidi kindel kokkutõmbumine, on nad Kreekale käega löömas.

Aga riskida nad ka ei taha ja on niivõrd harjunud käimasolevate programmide rütmiga, et tunnevad vajadust teeselda, et võtavad viimast Kreeka-programmi tõsiselt – üritades samal ajal jätta muljet, et kaitsevad oma maksumaksjate huve.

Kreeka koalitsiooniparteid on jõudnud kokkuleppele, mis peaks – vähemalt ametlikult – rahuldama Euroopa rahandusministreid. Kreeka parlament andis oma heakskiidu. Annab ka eurogrupp. Samal ajal jõuavad Kreeka võlakirjade hoidjad kokkuleppele oma vabatahtliku kaasatuse osas.

Bundestag võib ürituse veel rööbastelt lükata, kuna Saksa avalik arvamus on muutumas ülimalt närviliseks mõtte peale, et ees ootab nurjumisele määratud 130 miljardi eurone programm.

Üldiselt ma aga arvan, et programm tuleb.

Siis tuleb natuke rahulikku aega. Paar kuud.

Misjärel selgub, et Kreeka palkade ja pensionide kärped on majanduslanguse veelgi hullemaks ajanud. Ühtlasi avastavad Euroopa poliitikud, et sellises trööstitus keskkonnas ei ole teostatav isegi piiratud erastamisprogramm.

2011. aastal kukkus Kreeka SKT 6 protsenti ja langeb samas tempos ka tänavu. Ja üsna pea koidab uus raund pügamisi.

Ja eeltoodu pole sugugi veel kõige pessimistlikum stsenaarium. Kuna me ju ikka veel eeldame, et Kreeka poliitika jääb laias laastus koostöömeelseks.

Nähes aga, milliste streikide ja ministrite tagasiastumiste saatel see viimane programm saabus – kas me oleme ikka päris kindlad, et kui aprillikuised valimised võidab Uue Demokraatia liider Antonis Samaras, siis ta jätkab alustatud strateegiaga?

Ma ei näe võimalust, kuidas see poliitiliselt toimiks.

Uuel peaministril, kes unistab «täisajaga» 4 valitsusaastast, on kindlasti suur kiusatus kõigele vesi peale tõmmata ja süüdistada kogu jamas eelkäijaid.

Siis on tal neli aastat aega, et riiki euroalast väljumise varemetest üles ehitada.

Poliitiliselt oleks tema jaoks palju riskantsem jääda programmi juurde, mille kohta ta ise väidab, et see ei toimi. Ja mis hoiaks ta riigi kogu mandaadi ajal majanduslanguses – ja võimalik, et ka pärast seda.

Aga ütleme nii, et Samaras jääb programmile truuks ja et võlalõksu välditakse. Kõik läheb, nagu ametlikult plaaniti. Kas see oleks Kreeka kriisi lõpp? Sellisel juhul väheneks Kreeka riigvõlg kümnendi lõpuks praeguse üle 160 protsendi juurest umbes 120 protsendi peale SKTst.

Aga seda oleks ikkagi liiga palju. Ärgem unustagem, et 120 protsenti on poliitiline number, mil puudub majanduslik põhjendus. Pole mingi juhus, et just niisuur on Itaalia praegune riigivõlg. Ja kui keegi julgeks öelda, et 120 protsenti pole Kreekale jätkusuutlik, siis... äkki pole Itaalia jaoks ka?

Samas on need kaks majandust väga erinevad. Kreeka majandus on kokku varisenud. Et end üles ehitada, vajab Kreeka toimivat infrastruktuuri, kaasaegset tööjõuturgu ja vähem hõimlikku poliitilist süsteemi. Alles siis hakkaksid finantsturud Kreekat taas usaldama. Aga see võib võtta aastakümneid.

Seega: isegi sellisel ebatõenäolisel juhul, kui kõik läheb plaanipäraselt, ei ole võla jätkusuutlikkus kaugeltki tagatud. Ma usun, et Kreeka riigivõla peaks saama palju madalamale – umbes 60 protsendi peale SKTst – et neil oleks šanss kriisist pääseda. See tähendaks, et kaoks suurem osa Kreeka välisvõlast, riigivõlg kaasa arvatud.

Mõned väidavad, et praegu oleks parem Kreeka euroalast välja lükata ja kasutada raha Portugali päästmiseks.

Ma isiklikult usun, et et parem oleks tunnistada, et mõlemad riigid on niivõrd viletsas seisus, et neil tuleb lasta euroala kontekstis pankrotti minna – ning luua seejärel suurem päästefond, millega aidata neil endid taas üles ehitada, ehitades samal ajal kaitsvat tara ülejäänute ümber.

See oleks väga kallis. Aga veel paar aastat reaalsust ignoreerida – see oleks hukatus.

Copyright The Financial Times Limited 2012