Tagasi
Hiina, maailma suuruselt teine majandus, vaevleb valdava keskkonnareostuse käes, mis majanduskasvuga on kaasnenud.
Ränk veenappus ja vee saastumine kujutavad endast kasvavat ohtu majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, ütles veevarude ministri asetäitja Hu Siyi neljapäeval ajakirjanikele.
«Saadaolevate veevarude nappus muutub iga päevaga üha ilmsemaks,» ütles Hu. «Mitmes piirkonnas on olukord ülimalt kriitiline. Tänu ülevõimendatud arengule on vee kasutamise tase juba ületanud meie loodusvarude taluvuspiiri.»
«Kui me ei võta kasutusele jõulisi ja otsustavaid meetmeid, läheb väga raskeks pöörata olukorda, kus veepuudus on kohati ränk ning olukord hulleneb iga päevaga,» ütlees ta.
Peking on üritanud probleemi lahendada, kehtestades mitmeid reegleid tarbimise piiramiseks, saaste vähendamiseks ja veevarude seireks üle kogu maa, ka kaugetes piirkondades
«Saadaolevate veevarude nappus muutub iga päevaga üha ilmsemaks,» ütles Hu. «Mitmes piirkonnas on olukord ülimalt kriitiline. Tänu ülevõimendatud arengule on vee kasutamise tase juba ületanud meie loodusvarude taluvuspiiri.»
«Saadaolevate veevarude nappus muutub iga päevaga üha ilmsemaks,» ütles Hu. «Mitmes piirkonnas on olukord ülimalt kriitiline. Tänu ülevõimendatud arengule on vee kasutamise tase juba ületanud meie loodusvarude taluvuspiiri.»
«Kui me ei võta kasutusele jõulisi ja otsustavaid meetmeid, läheb väga raskeks pöörata olukorda, kus veepuudus on kohati ränk ning olukord hulleneb iga päevaga,» ütles ta.
Peking on üritanud probleemi lahendada, kehtestades mitmeid reegleid tarbimise piiramiseks, saaste vähendamiseks ja veevarude seireks üle kogu maa, ka kaugetes piirkondades.
Ühtlasi on vee varumisse ning niisutus- ja haldussüsteemidesse investeeritud üüratuid summasid. Eelseisval kümnendil on kavas investeerida sektorisse 4 triljonit jüaani (638 miljardit dollarit).
Tuntud keskkonnaaktivist ja vee-ekspert Ma Jun ütles, et valitsus liigub õiges suunas, kuid ei ole suutnud piirata nõudlust.
«Me oleme ehitanud kõik need tammid, me puurime veesooni otsides üha sügavamale, mitmes linnas on käimas veekasutuse mitmekesistamise projektid – mõnes mõttes on meile veevarude osas sein ette tulemas,» ütles Ma.
Seda, kuivõrd suurte väljakutsetega valitsus silmitsi seisab, illustreerib raskemetalli sattumine Longjiangi jõkke Hiina lõunaosas. Kaadmiumi leke, mida kohalikud võimud alguses varjata üritasid, reostas jõe ligi 325 kilomeetri ulatuses ja kujunes Hiinas suureks meediasündmuseks
.
Valitsuse andmetel kannatavad kaks kolmandikku Hiina linnadest veenappuse käes; ligi 300 miljonil maainimesel puudub juurdepääs ohutule joogiveele; kaks kolmandikku Hiina järvedest on teatud määral saastatud või rikutud.
Keskkonnaaktivistide sõnutsi on veepoliitika mõju piiratud, kuna reegleid on tegelikkuses raske kohaldada: kohalikud võimud peavad SKT kasvu – mis reeglina on taganud tõusu karjääriredelil – sageli olulisemaks, kui keskkonnaalaseid juhiseid.
Siirusega, mis on Hiina ametnike puhul ebatavaline, tunnistas Hu: «Kui meie veepoliitika ja selle rakendamise meetodid ei parane, läheb inimeste elujärje parandamiseks ja majandusliku arengu tagamiseks vajaliku vee kindlustamisega raskeks.»
Copyright The Financial Times Limited 2012
Ränk veenappus ja vee saastumine kujutavad endast kasvavat ohtu majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, ütles veevarude ministri asetäitja Hu Siyi neljapäeval ajakirjanikele.
«Saadaolevate veevarude nappus muutub iga päevaga üha ilmsemaks,» ütles Hu. «Mitmes piirkonnas on olukord ülimalt kriitiline. Tänu ülevõimendatud arengule on vee kasutamise tase juba ületanud meie loodusvarude taluvuspiiri.»
«Kui me ei võta kasutusele jõulisi ja otsustavaid meetmeid, läheb väga raskeks pöörata olukorda, kus veepuudus on kohati ränk ning olukord hulleneb iga päevaga,» ütlees ta.
Peking on üritanud probleemi lahendada, kehtestades mitmeid reegleid tarbimise piiramiseks, saaste vähendamiseks ja veevarude seireks üle kogu maa, ka kaugetes piirkondades.
Ühtlasi on vee varumisse ning niisutus- ja haldussüsteemidesse investeeritud üüratuid summasid. Eelseisval kümnendil on kavas investeerida sektorisse 4 triljonit jüaani (638 miljardit dollarit).
Tuntud keskkonnaaktivist ja vee-ekspert Ma Jun ütles, et valitsus liigub õiges suunas, kuid ei ole suutnud piirata nõudlust.
Ränk veenappus ja vee saastumine kujutavad endast kasvavat ohtu majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, ütles veevarude ministri asetäitja Hu Siyi neljapäeval ajakirjanikele.
«Saadaolevate veevarude nappus muutub iga päevaga üha ilmsemaks,» ütles Hu. «Mitmes piirkonnas on olukord ülimalt kriitiline. Tänu ülevõimendatud arengule on vee kasutamise tase juba ületanud meie loodusvarude taluvuspiiri.»
«Kui me ei võta kasutusele jõulisi ja otsustavaid meetmeid, läheb väga raskeks pöörata olukorda, kus veepuudus on kohati ränk ning olukord hulleneb iga päevaga,» ütlees ta.
Peking on üritanud probleemi lahendada, kehtestades mitmeid reegleid tarbimise piiramiseks, saaste vähendamiseks ja veevarude seireks üle kogu maa, ka kaugetes piirkondades.
Ühtlasi on vee varumisse ning niisutus- ja haldussüsteemidesse investeeritud üüratuid summasid. Eelseisval kümnendil on kavas investeerida sektorisse 4 triljonit jüaani (638 miljardit dollarit).
Tuntud keskkonnaaktivist ja vee-ekspert Ma Jun ütles, et valitsus liigub õiges suunas, kuid ei ole suutnud piirata nõudlust.
«Me oleme ehitanud kõik need tammid, me puurime veesooni otsides üha sügavamale, mitmes linnas on käimas veekasutuse mitmekesistamise projektid – mõnes mõttes on meile veevarude osas sein ette tulemas,» ütles Ma.
Seda, kuivõrd suurte väljakutsetega valitsus silmitsi seisab, illustreerib raskemetalli sattumine Longjiangi jõkke Hiina lõunaosas. Kaadmiumi leke, mida kohalikud võimud alguses varjata üritasid, reostas jõe ligi 325 kilomeetri ulatuses ja kujunes Hiinas suureks meediasündmuseks.
Valitsuse andmetel kannatavad kaks kolmandikku Hiina linnadest veenappuse käes; ligi 300 miljonil maainimesel puudub juurdepääs ohutule joogiveele; kaks kolmandikku Hiina järvedest on teatud määral saastatud või rikutud.
Keskkonnaaktivistide sõnutsi on veepoliitika mõju piiratud, kuna reegleid on tegelikkuses raske kohaldada: kohalikud võimud peavad SKT kasvu – mis reeglina on taganud tõusu karjääriredelil – sageli olulisemaks, kui keskkonnaalaseid juhiseid.
Siirusega, mis on Hiina ametnike puhul ebatavaline, tunnistas Hu: «Kui meie veepoliitika ja selle rakendamise meetodid ei parane, läheb inimeste elujärje parandamiseks ja majandusliku arengu tagamiseks vajaliku vee kindlustamisega raskeks.»
Copyright The Financial Times Limited 2012
Hiina, maailma suuruselt teine majandus, vaevleb valdava keskkonnareostuse käes, mis majanduskasvuga on kaasnenud.
Ränk veenappus ja vee saastumine kujutavad endast kasvavat ohtu majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, ütles veevarude ministri asetäitja Hu Siyi neljapäeval ajakirjanikele.
«Saadaolevate veevarude nappus muutub iga päevaga üha ilmsemaks,» ütles Hu. «Mitmes piirkonnas on olukord ülimalt kriitiline. Tänu ülevõimendatud arengule on vee kasutamise tase juba ületanud meie loodusvarude taluvuspiiri.»
«Kui me ei võta kasutusele jõulisi ja otsustavaid meetmeid, läheb väga raskeks pöörata olukorda, kus veepuudus on kohati ränk ning olukord hulleneb iga päevaga,» ütlees ta.
Peking on üritanud probleemi lahendada, kehtestades mitmeid reegleid tarbimise piiramiseks, saaste vähendamiseks ja veevarude seireks üle kogu maa, ka kaugetes piirkondades.
Ühtlasi on vee varumisse ning niisutus- ja haldussüsteemidesse investeeritud üüratuid summasid. Eelseisval kümnendil on kavas investeerida sektorisse 4 triljonit jüaani (638 miljardit dollarit).
Tuntud keskkonnaaktivist ja vee-ekspert Ma Jun ütles, et valitsus liigub õiges suunas, kuid ei ole suutnud piirata nõudlust.
«Me oleme ehitanud kõik need tammid, me puurime veesooni otsides üha sügavamale, mitmes linnas on käimas veekasutuse mitmekesistamise projektid – mõnes mõttes on meile veevarude osas sein ette tulemas,» ütles Ma.
Seda, kuivõrd suurte väljakutsetega valitsus silmitsi seisab, illustreerib raskemetalli sattumine Longjiangi jõkke Hiina lõunaosas. Kaadmiumi leke, mida kohalikud võimud alguses varjata üritasid, reostas jõe ligi 325 kilomeetri ulatuses ja kujunes Hiinas suureks meediasündmuseks.
Valitsuse andmetel kannatavad kaks kolmandikku Hiina linnadest veenappuse käes; ligi 300 miljonil maainimesel puudub juurdepääs ohutule joogiveele; kaks kolmandikku Hiina järvedest on teatud määral saastatud või rikutud.
Keskkonnaaktivistide sõnutsi on veepoliitika mõju piiratud, kuna reegleid on tegelikkuses raske kohaldada: kohalikud võimud peavad SKT kasvu – mis reeglina on taganud tõusu karjääriredelil – sageli olulisemaks, kui keskkonnaalaseid juhiseid.
Siirusega, mis on Hiina ametnike puhul ebatavaline, tunnistas Hu: «Kui meie veepoliitika ja selle rakendamise meetodid ei parane, läheb inimeste elujärje parandamiseks ja majandusliku arengu tagamiseks vajaliku vee kindlustamisega raskeks.»
Copyright The Financial Times Limited 2012Ränk veenappus ja vee saastumine kujutavad endast kasvavat ohtu majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, ütles veevarude ministri asetäitja Hu Siyi neljapäeval ajakirjanikele.
«Saadaolevate veevarude nappus muutub iga päevaga üha ilmsemaks,» ütles Hu. «Mitmes piirkonnas on olukord ülimalt kriitiline. Tänu ülevõimendatud arengule on vee kasutamise tase juba ületanud meie loodusvarude taluvuspiiri.»
«Kui me ei võta kasutusele jõulisi ja otsustavaid meetmeid, läheb väga raskeks pöörata olukorda, kus veepuudus on kohati ränk ning olukord hulleneb iga päevaga,» ütlees ta.
Peking on üritanud probleemi lahendada, kehtestades mitmeid reegleid tarbimise piiramiseks, saaste vähendamiseks ja veevarude seireks üle kogu maa, ka kaugetes piirkondades.
Ühtlasi on vee varumisse ning niisutus- ja haldussüsteemidesse investeeritud üüratuid summasid. Eelseisval kümnendil on kavas investeerida sektorisse 4 triljonit jüaani (638 miljardit dollarit).
Tuntud keskkonnaaktivist ja vee-ekspert Ma Jun ütles, et valitsus liigub õiges suunas, kuid ei ole suutnud piirata nõudlust.
«Me oleme ehitanud kõik need tammid, me puurime veesooni otsides üha sügavamale, mitmes linnas on käimas veekasutuse mitmekesistamise projektid – mõnes mõttes on meile veevarude osas sein ette tulemas,» ütles Ma.
Seda, kuivõrd suurte väljakutsetega valitsus silmitsi seisab, illustreerib raskemetalli sattumine Longjiangi jõkke Hiina lõunaosas. Kaadmiumi leke, mida kohalikud võimud alguses varjata üritasid, reostas jõe ligi 325 kilomeetri ulatuses ja kujunes Hiinas suureks meediasündmuseks.
Valitsuse andmetel kannatavad kaks kolmandikku Hiina linnadest veenappuse käes; ligi 300 miljonil maainimesel puudub juurdepääs ohutule joogiveele; kaks kolmandikku Hiina järvedest on teatud määral saastatud või rikutud.
Keskkonnaaktivistide sõnutsi on veepoliitika mõju piiratud, kuna reegleid on tegelikkuses raske kohaldada: kohalikud võimud peavad SKT kasvu – mis reeglina on taganud tõusu karjääriredelil – sageli olulisemaks, kui keskkonnaalaseid juhiseid.
Siirusega, mis on Hiina ametnike puhul ebatavaline, tunnistas Hu: «Kui meie veepoliitika ja selle rakendamise meetodid ei parane, läheb inimeste elujärje parandamiseks ja majandusliku arengu tagamiseks vajaliku vee kindlustamisega raskeks.»
Copyright The Financial Times Limited 2012
dcHiina, maailma suuruselt teine majandus, vaevleb valdava keskkonnareostuse käes, mis majanduskasvuga on kaasnenud.
Ränk veenappus ja vee saastumine kujutavad endast kasvavat ohtu majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, ütles veevarude ministri asetäitja Hu Siyi neljapäeval ajakirjanikele.
«Saadaolevate veevarude nappus muutub iga päevaga üha ilmsemaks,» ütles Hu. «Mitmes piirkonnas on olukord ülimalt kriitiline. Tänu ülevõimendatud arengule on vee kasutamise tase juba ületanud meie loodusvarude taluvuspiiri.»
«Kui me ei võta kasutusele jõulisi ja otsustavaid meetmeid, läheb väga raskeks pöörata olukorda, kus veepuudus on kohati ränk ning olukord hulleneb iga päevaga,» ütlees ta.
Peking on üritanud probleemi lahendada, kehtestades mitmeid reegleid tarbimise piiramiseks, saaste vähendamiseks ja veevarude seireks üle kogu maa, ka kaugetes piirkondades.
Ühtlasi on vee varumisse ning niisutus- ja haldussüsteemidesse investeeritud üüratuid summasid. Eelseisval kümnendil on kavas investeerida sektorisse 4 triljonit jüaani (638 miljardit dollarit).
Tuntud keskkonnaaktivist ja vee-ekspert Ma Jun ütles, et valitsus liigub õiges suunas, kuid ei ole suutnud piirata nõudlust.
«Me oleme ehitanud kõik need tammid, me puurime veesooni otsides üha sügavamale, mitmes linnas on käimas veekasutuse mitmekesistamise projektid – mõnes mõttes on meile veevarude osas sein ette tulemas,» ütles Ma.
Seda, kuivõrd suurte väljakutsetega valitsus silmitsi seisab, illustreerib raskemetalli sattumine Longjiangi jõkke Hiina lõunaosas. Kaadmiumi leke, mida kohalikud võimud alguses varjata üritasid, reostas jõe ligi 325 kilomeetri ulatuses ja kujunes Hiinas suureks meediasündmuseks.
Valitsuse andmetel kannatavad kaks kolmandikku Hiina linnadest veenappuse käes; ligi 300 miljonil maainimesel puudub juurdepääs ohutule joogiveele; kaks kolmandikku Hiina järvedest on teatud määral saastatud või rikutud.
Keskkonnaaktivistide sõnutsi on veepoliitika mõju piiratud, kuna reegleid on tegelikkuses raske kohaldada: kohalikud võimud peavad SKT kasvu – mis reeglina on taganud tõusu karjääriredelil – sageli olulisemaks, kui keskkonnaalaseid juhiseid.
Siirusega, mis on Hiina ametnike puhul ebatavaline, tunnistas Hu: «Kui meie veepoliitika ja selle rakendamise meetodid ei parane, läheb inimeste elujärje parandamiseks ja majandusliku arengu tagamiseks vajaliku vee kindlustamisega raskeks.»
Copyright The Financial Times Limited 2012, maailma suuruselt teine majandus, vaevleb valdava keskkonnareostuse käes, mis majanduskasvuga on kaasnenud.
Ränk veenappus ja vee saastumine kujutavad endast kasvavat ohtu majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, ütles veevarude ministri asetäitja Hu Siyi neljapäeval ajakirjanikele.
«Saadaolevate veevarude nappus muutub iga päevaga üha ilmsemaks,» ütles Hu. «Mitmes piirkonnas on olukord ülimalt kriitiline. Tänu ülevõimendatud arengule on vee kasutamise tase juba ületanud meie loodusvarude taluvuspiiri.»
«Kui me ei võta kasutusele jõulisi ja otsustavaid meetmeid, läheb väga raskeks pöörata olukorda, kus veepuudus on kohati ränk ning olukord hulleneb iga päevaga,» ütlees ta.
Peking on üritanud probleemi lahendada, kehtestades mitmeid reegleid tarbimise piiramiseks, saaste vähendamiseks ja veevarude seireks üle kogu maa, ka kaugetes piirkondades.
Ühtlasi on vee varumisse ning niisutus- ja haldussüsteemidesse investeeritud üüratuid summasid. Eelseisval kümnendil on kavas investeerida sektorisse 4 triljonit jüaani (638 miljardit dollarit).
Tuntud keskkonnaaktivist ja vee-ekspert Ma Jun ütles, et valitsus liigub õiges suunas, kuid ei ole suutnud piirata nõudlust.
«Me oleme ehitanud kõik need tammid, me puurime veesooni otsides üha sügavamale, mitmes linnas on käimas veekasutuse mitmekesistamise projektid – mõnes mõttes on meile veevarude osas sein ette tulemas,» ütles Ma.
Seda, kuivõrd suurte väljakutsetega valitsus silmitsi seisab, illustreerib raskemetalli sattumine Longjiangi jõkke Hiina lõunaosas. Kaadmiumi leke, mida kohalikud võimud alguses varjata üritasid, reostas jõe ligi 325 kilomeetri ulatuses ja kujunes Hiinas suureks meediasündmuseks.
Valitsuse andmetel kannatavad kaks kolmandikku Hiina linnadest veenappuse käes; ligi 300 miljonil maainimesel puudub juurdepääs ohutule joogiveele; kaks kolmandikku Hiina järvedest on teatud määral saastatud või rikutud.
Keskkonnaaktivistide sõnutsi on veepoliitika mõju piiratud, kuna reegleid on tegelikkuses raske kohaldada: kohalikud võimud peavad SKT kasvu – mis reeglina on taganud tõusu karjääriredelil – sageli olulisemaks, kui keskkonnaalaseid juhiseid.
Siirusega, mis on Hiina ametnike puhul ebatavaline, tunnistas Hu: «Kui meie veepoliitika ja selle rakendamise meetodid ei parane, läheb inimeste elujärje parandamiseks ja majandusliku arengu tagamiseks vajaliku vee kindlustamisega raskeks.»
Copyright The Financial Times Limited 2012Ränk veenappus ja vee saastumine kujutavad endast kasvavat ohtu majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, ütles veevarude ministri asetäitja Hu Siyi neljapäeval ajakirjanikele.
«Saadaolevate veevarude nappus muutub iga päevaga üha ilmsemaks,» ütles Hu. «Mitmes piirkonnas on olukord ülimalt kriitiline. Tänu ülevõimendatud arengule on vee kasutamise tase juba ületanud meie loodusvarude taluvuspiiri.»
«Kui me ei võta kasutusele jõulisi ja otsustavaid meetmeid, läheb väga raskeks pöörata olukorda, kus veepuudus on kohati ränk ning olukord hulleneb iga päevaga,» ütlees ta.
Peking on üritanud probleemi lahendada, kehtestades mitmeid reegleid tarbimise piiramiseks, saaste vähendamiseks ja veevarude seireks üle kogu maa, ka kaugetes piirkondades.
Ühtlasi on vee varumisse ning niisutus- ja haldussüsteemidesse investeeritud üüratuid summasid. Eelseisval kümnendil on kavas investeerida sektorisse 4 triljonit jüaani (638 miljardit dollarit).
Tuntud keskkonnaaktivist ja vee-ekspert Ma Jun ütles, et valitsus liigub õiges suunas, kuid ei ole suutnud piirata nõudlust.
«Me oleme ehitanud kõik need tammid, me puurime veesooni otsides üha sügavamale, mitmes linnas on käimas veekasutuse mitmekesistamise projektid – mõnes mõttes on meile veevarude osas sein ette tulemas,» ütles Ma.
Seda, kuivõrd suurte väljakutsetega valitsus silmitsi seisab, illustreerib raskemetalli sattumine Longjiangi jõkke Hiina lõunaosas. Kaadmiumi leke, mida kohalikud võimud alguses varjata üritasid, reostas jõe ligi 325 kilomeetri ulatuses ja kujunes Hiinas suureks meediasündmuseks.
Valitsuse andmetel kannatavad kaks kolmandikku Hiina linnadest veenappuse käes; ligi 300 miljonil maainimesel puudub juurdepääs ohutule joogiveele; kaks kolmandikku Hiina järvedest on teatud määral saastatud või rikutud.
Keskkonnaaktivistide sõnutsi on veepoliitika mõju piiratud, kuna reegleid on tegelikkuses raske kohaldada: kohalikud võimud peavad SKT kasvu – mis reeglina on taganud tõusu karjääriredelil – sageli olulisemaks, kui keskkonnaalaseid juhiseid.
Siirusega, mis on Hiina ametnike puhul ebatavaline, tunnistas Hu: «Kui meie veepoliitika ja selle rakendamise meetodid ei parane, läheb inimeste elujärje parandamiseks ja majandusliku arengu tagamiseks vajaliku vee kindlustamisega raskeks.»
Copyright The Financial Times Limited 2012Hiina, maailma suuruselt teine majandus, vaevleb valdava keskkonnareostuse käes, mis majanduskasvuga on kaasnenud.
Ränk veenappus ja vee saastumine kujutavad endast kasvavat ohtu majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, ütles veevarude ministri asetäitja Hu Siyi neljapäeval ajakirjanikele.
«Saadaolevate veevarude nappus muutub iga päevaga üha ilmsemaks,» ütles Hu. «Mitmes piirkonnas on olukord ülimalt kriitiline. Tänu ülevõimendatud arengule on vee kasutamise tase juba ületanud meie loodusvarude taluvuspiiri.»
«Kui me ei võta kasutusele jõulisi ja otsustavaid meetmeid, läheb väga raskeks pöörata olukorda, kus veepuudus on kohati ränk ning olukord hulleneb iga päevaga,» ütlees ta.
Peking on üritanud probleemi lahendada, kehtestades mitmeid reegleid tarbimise piiramiseks, saaste vähendamiseks ja veevarude seireks üle kogu maa, ka kaugetes piirkondades.
Ühtlasi on vee varumisse ning niisutus- ja haldussüsteemidesse investeeritud üüratuid summasid. Eelseisval kümnendil on kavas investeerida sektorisse 4 triljonit jüaani (638 miljardit dollarit).
Tuntud keskkonnaaktivist ja vee-ekspert Ma Jun ütles, et valitsus liigub õiges suunas, kuid ei ole suutnud piirata nõudlust.
«Me oleme ehitanud kõik need tammid, me puurime veesooni otsides üha sügavamale, mitmes linnas on käimas veekasutuse mitmekesistamise projektid – mõnes mõttes on meile veevarude osas sein ette tulemas,» ütles Ma.
Seda, kuivõrd suurte väljakutsetega valitsus silmitsi seisab, illustreerib raskemetalli sattumine Longjiangi jõkke Hiina lõunaosas. Kaadmiumi leke, mida kohalikud võimud alguses varjata üritasid, reostas jõe ligi 325 kilomeetri ulatuses ja kujunes Hiinas suureks meediasündmuseks.
Valitsuse andmetel kannatavad kaks kolmandikku Hiina linnadest veenappuse käes; ligi 300 miljonil maainimesel puudub juurdepääs ohutule joogiveele; kaks kolmandikku Hiina järvedest on teatud määral saastatud või rikutud.
Keskkonnaaktivistide sõnutsi on veepoliitika mõju piiratud, kuna reegleid on tegelikkuses raske kohaldada: kohalikud võimud peavad SKT kasvu – mis reeglina on taganud tõusu karjääriredelil – sageli olulisemaks, kui keskkonnaalaseid juhiseid.
Siirusega, mis on Hiina ametnike puhul ebatavaline, tunnistas Hu: «Kui meie veepoliitika ja selle rakendamise meetodid ei parane, läheb inimeste elujärje parandamiseks ja majandusliku arengu tagamiseks vajaliku vee kindlustamisega raskeks.»
Copyright The Financial Times Limited 2012
Kommenteeri
Prindi
Saada sõbrale
