Ott Pärna: magava tiigri suhu hiir ei jookse

Parafraseerides klassikuid, siis üks tont käib mööda maailma, kriisitont. Eesti majanduses võib seda tonti pidada täiuslikuks, kuna selles on mitu kokkulangenud negatiivset mõjutegurit korraga.

Me oleme praeguses seisus osalt ehk globaalse finants- ja majanduskriisi tõttu, kuid esmajoones ikka omaenda majanduse mahajäämuse pärast. Meie konkurentsivõime hääbus juba kasvu ajal, kui kauplesime siseturul ebamõistlikult kõrgete hindadega, mida finantseeris odavalt sisse voolanud laenuraha.

Nüüd on laenukraan kinni ja samalt hinnatasemelt ekspordile pöörata raske. Liiatigi on eksportturud globaalse majanduskriisi tõttu languses, mis raskendab välisturule pääsemist veelgi.

Meie majanduse struktuurne nõrkus seisneb selles, et oleme keskendunud majandusharudele ja tegevustele, kus pole võimalik lisandväärtust olulisel määral tõsta. Jutt sellest, et meie tööjõud on liiga kallis, ei pea paika. Me oleme pigem kallid sellise lihtsa töö jaoks, mida me teeme. Ehk siis tuleb mõelda keerukamate tööde, toodete ja äride ehitamise suunas.

Praeguses kriisisituatsioonis tuleb tegutseda uuel tasemel ja teisiti kui varem. Meie eesmärk on kriisi murdmine ja uuele kasvule aluse panemine. Vaid passiivne kärpimine ja vaikne kohandumine meid võitjate sekka ei vii – mõjusat tegutsemist on vaja! Ka euro on vajalik eesmärk, kuid mitte argument vaadata kõrvale oma kriisieelsetelt probleemidelt.
Kriisi ajal kehtib kuldreegel: mitte suured ei söö väikesi, vaid kiired aeglasi!

Kolm vaala kriisi murdmiseks on kapital, eksport, inimesed ning nende taustal riigi mõjus tegutsemine. Kuna kriis nõuab paindlikku ja kiiret lähenemist, on ehk õppida Singapurilt, kes oluliste asjade ärategemiseks Statutory Boarde, löögirusikaid kasutab.

Väliskapitali riiki meelitamiseks peame paika panema valdkonnad, kuhu me välisinvesteeringuid eelkõige tahame – kus nad struktuurimuutust toetavad – ja koostama nendesse investeerijate jaoks sihitud motivatsioonipaketid. Samuti tuleb vähendada dividenditulu maksustamist.

Väliskorporatsioonidega läbirääkimisteks ja investeeringute edukaks kaasamiseks vajame kõrgetasemelise riigi müügimehe olemasolu. Tema alla tasuks mobiliseerida ka praegu hajusalt paiknevad riigi välismajanduse suunal tegutsevad ressursid kuni riigi brändijateni välja. Näiteks Inglismaal on üheks selliseks investeeringute ja väliskaubanduse alaseks eriesindajaks Yorki hertsog prints Andrew (vt www.thedukeofyork.org).

Kodumaise kapitali aktiveerimiseks peame motiveerima eraisikute säästude majandusse suunamist väärtpaberiinvesteeringute tulumaksuvabastuse jõustamisega.

Odavate varade ajastul peame tegema kõik selleks, et kohalikud riski- ja erakapitalifirmad kui edumeelsete ettevõtete kasvatajad oleksid kapitali­seeritud. Selleks on mõistlik teha neisse riiklikest ja poolriiklikest allikatest nurgakiviinvesteeringuid.

Näiteks USA riskikapitalistide investeeringud moodustasid kõigest 0,2% SKTst, samas nende portfelliettevõtete kogukäive oli kokku 17,6% SKTst (2,3 triljonit dollarit). Kaaluda tuleb ka siinsete pensionifondide raha kohalikule turule investeerimise lubamist suuremas mahus, sh mitte-noteeritud ettevõtetesse (nt soomlased on selle ära teinud).

Eksporttulude oluline suurendamine on lühikeses perspektiivis teostatav vaid tänaste eksportööride kaudu. Kuna ligi poole ekspordist teevad 50 suuremat eksportööri (järgmised 50 teevad juurde veidi üle 10%), siis tuleb nendega personaalselt tegeleda,  küsida otse: kuidas saab riik sinu kasvule toeks olla? Kui headel aegadel tuli meie majandusse 90 miljardit krooni aastas, siis nüüd on järel kolmandik. Seega, me peame tegelema väga fokuseeritult nende kohtadega majanduses, mille kaudu oleks võimalik välisraha sissevoolu kiiresti kasvatada.

Raha ja uued masinad on olulised, kuid siiski panevad uuele kasvule aluse head inimesed ja nende ideed. Seepärast on just maailma võimalusi tunnetavad talendid meie suurim defitsiit uue ja jätkusuutliku kasvu saavutamiseks. Me peame muutuma talentidele atraktiivseks paigaks.

Kriis on unikaalne aeg, kus palju häid inimesi on maailmas ringi liikumas – peame leidma võimaluse, kuidas tuua neid Eesti ettevõtetesse, kellel eelkõige just rahvusvahelise äri kompetentsist puudus.

Samuti peame käivitama president Ilvese esile tõstetud programmi välismaal õppivate ja töötavate Eesti helgete peade koju tagasitoomiseks. Ning me peame oma kõrghariduse viimaks otsustavalt rahvusvaheliseks muutma, seda nii iseenda kui naaberriikide nutikatele noortele – tuleviku ettevõtjatele, inseneridele ja Eesti eliidile.

Lisaks eri elualade talentide arendamisele ja riiki juurde meelitamisele peame tegelema ka süsteemselt olemasoleva tööjõu (sh juhtide) võimestamisega ja ettevõtlikkuse innustamisega. Meie uut ajastut ilmestab olukord, kus tervelt 6% töötutest on endised juhid, 13% spetsialistid ja 40% oskustöölised.

Väikeettevõtlusega alustamine peab olema igal võimalikul juhul ja viisil innustatud. Kaaluda tuleks emapalga-laadse alustava ettevõtja palga sisseviimist, et võimaldada ettevõtlustee alguses väiksema riskiga kätt proovida – näiteks äriplaani olemasolul kolme kuni kuue kuu jooksul.

Riik peaks välja ütlema, et «raskel ajal on põhimõtteliselt eelistatum alustamisel maksust vabastatud ettevõtja kui sotsiaaltoetusi saav töötu!» Alahinnata ei tohiks ka kohaliku tasandi ja omaalgatuse rolli ettevõtlikkust soosiva keskkonna kujundamisel. Olgu selleks siis Minu Eesti mõttetalgud, kohalikud koostöövõrgustikud, teadmus- ja loomelinnade initsiatiivid vms.

Eesti võiks olla lahe ja uuendusmeelne väikeriik, kes otsustanud kriisist Lõuna-Skandinaavia tiigrina välja tulla – selgelt teistest eristuda. Selleks peame aga valikuid tegema, otsustama ja kiirelt ning mõjusalt tegutsema. Magava tiigri suhu hiir ei jookse.
Artikkel põhineb Arengufondi «Valgel mõttepaberil» (vt www.arengufond.ee)