Paavo Kangur: kas blondid beibed on süüdi?

Hinnad tõusid ja inimesed ostsid kortereid nagu aktsiaid igaks juhuks, äkki saab otsa. Siis selgus, et põllu peale ja kesklinna aukudesse mahub ehitada tohutul hulgal kortereid ja lisaks olid ostjate hulgas ka arendajad ise, kes võtsid ka konkureerivasse projekti paar ühikut elamispinda.

Vaatasin ka hiljuti turgu. Enamik maaklereist olid kõrgetel kontsadel üliliibuvates teksades sportautodega kaunid neiud ja ma mõistsin briti poissmeeste kiusatust.

Juuni viimasel päeval esines Tallinnas Venemaa tuntud majandusanalüütik Mihhail Deljagin teemal: mis ootab Balti riike pärast kriisi? Ta ajas üpris tavalist moskoviidi juttu ja paljud väited olid omased just nende mõtlemisele, kuigi, jah, veidi oli elemente ka Francis Fukuyama «Töö lõpu» teooriast. Eks ta rahustas veidi kuulajate enamust, Tallinna venekeelset ajakirjandust ja eks ta tunnetas seda Eesti olukorda enam-vähem. Uute kasvuallikate leidmine on väga keeruline nii USAs kui ka Eestis ning suurte mudelite juhtimine on üha keerulisem.

Seejuures süüdistas ta pigem inimeste liigselt loomingulist mõtlemist kui suurte plaanide enda vigasust, mis väitena kuulub moskoviidi-tüüp maailmavaatesse.

«Aeglane vindumine Baltikumis on elanikkonnale siiski meeldivam ja vastuvõetavam kui tormiline areng Turkmenistanis,» viskas Deljagin lõpetuseks nalja. Diskussioonis osalenud Rootsi pankur Bo Kragh võrdles aga Balti majandusi kimalasega, mis teoreetiliselt ei tohiks suuta lennata, aga nad lendavad siiski. Kas juhuslikud elemendid, mis ei mahu teooriasse?

Jah, juhuslike elementide paljusus, nagu näiteks beibemaaklerite üliliibuvad teksased ja kõrged kontsad, aitasid kindlasti paar aastat kaasa Eesti majanduskasvule. Kindlasti on see konkreetne juhuslik element selline, mida ka kõige suuremad ja paremad majanduse planeerijad ei suutnud arvesse võtta.