Saneerimisseaduse autor: paljude firmade päästmine ebaõnnestubki

Saneerimisseaduse muutmiseks on justiitsministeeriumile esitatud hulgaliselt ettepanekuid, millised on peamised probleemid saneerimismenetluse korraldamises, millele tähelepanu juhitakse?

Justiitsministeerium on tõepoolest saanud seoses saneerimismenetluse käivitumisega mitmeid ettepanekuid mitmetelt firmadelt, organisatsioonidelt ja asutustelt, samuti oleme neid kogunud omal algatusel, näiteks kohtutelt.

Hetkel on küll vara kõiki neid ettepanekuid ükshaaval kommenteerima hakata, kuid justiitsministeeriumil ongi järgmisena plaanis see valdkond kompleksselt senise praktika valguses üle vaadata ning selle raames ka kõiki ettepanekuid hinnata. Selle tulemusel pole sugugi välistatud, et selle aasta lõpuks töötame välja ka vastava seadusemuudatuste paketi, kui see vajalikuks peaks osutuma.

Kas alustatud saneerimismenetluste suur hulk võrreldes kohtus kinnitatud saneerimiskavadega näitab pigem, et paljud lootusetud ettevõtted lähevad n-ö mütsiga lööma ja igaks juhuks proovima, või üritatakse saneerimise võimalust hoopis kuritarvitada, et pankrotti edasi lükata ja võita aega näiteks jälgede peitmiseks või vara laiali tassimiseks?

Siit küsimusest jääb mulje, nagu kujutaks kinnitatud saneerimiskavade ja algatatud menetluste erinev arv endast probleemi. Justiitsministeerium seda küll probleemina ei näe, sest taolist asjade kulgu võis ennustada juba enne seaduse jõustumist.

Kindlasti ei ole ainsaks põhjuseks, miks niivõrd paljud saneerimismenetlused lõppevad saneerimiskava kinnitamata see, et ettevõtjad soovivad saneerimismenetlust kuritarvitada ja võlausaldajatele selle kaudu kahju tekitada. Pigem on põhjuseks - ja meie hinnangul kõige olulisemaks - ettevõtjate teadmatus selles suhtes, mida saneerimine endast kujutab ja mida tähendab.

Praegu juhtub nii, et kehvas majanduslikus olukorras, kus aeg on määravaks kriteeriumiks, püütakse tihti veel kiiresti midagi päästa ning katsetatakse saneerimisega. Loomulikult ei ole saneerimine mingi imevits, vaid eeldab põhjalikku eeltööd ja kiirustades algatatud saneerimised on paljudel juhtudel määratud ebaõnnestuma.

Iga seadus vajab jõustumiseks üldjuhul pisut settimisaega, mida aga saneerimisseadus kahjuks ei ole saanud ja seetõttu ongi statistika praegu mõnevõrra kõverpeeglis. Suur erinevus saneerimismenetluste algatamise ja saneerimiskava kinnitamise vahel kõneleb pigem sellest, et menetlus on osutunud toimivaks ning kõik ebaküpsed ja poolikud ideed või ettevõtjate soovid kahjustada võlausaldajaid kõrvaldatakse menetluse vältel ja praktikas kedagi oluliselt saneerimise kaudu kahjustada ei saa.

Kas probleemiks võib pidada saneerimisnõustajate erinevat taset, kui ühel juhul tegeleb firmaga tippadvokaadibüroo terve meeskond, kuid teisel juhul võivad teenust pakkuda pehmelt öeldes kirju taustaga eraisikud?

Saneerimisnõustajate erinev tase ei ole oluline probleem. Seadus ei kirjuta ette, kes peab olema saneerija - ta valitakse lähtuvalt olukorrast ja ettevõtja ees olevast probleemist. Teatud juhtudel võib tõesti olla vajalik tippadvokaadibüroo meeskonnatöö, kuid teisel juhul piisab ühest asjalikust saneerimisnõustajast, et olukorda muuta.

Lisaks saab ettevõtja ju ise valida, kes temale saneerimises nõu annab ning kui ta ei taha väga kõrgekvalifikatsiooniga, kuid samas kallist nõustamist ja on nõus riskima odavama ja võib-olla vähem kompetentse saneerijaga, siis ei saa seda riski talle keelata.