Advokaadid: saneerimine kujutab võlausaldajale riske

Millised on praeguseks peamised puudujäägid või probleemid saneerimismenetluse korralduses? Olen kuulnud saneerimisnõustajaid väitmas näiteks, et saneerimismenetlus peaks sarnaselt pankrotimenetlusega andma esialgse kaitse nõuete eest, kohtlema võrdselt kõiki võlausaldajaid, sätestama täpsemalt saneerimisnõustaja kvalifikatsiooni ning kohustama nõustajat tegema põhjalikuma ettevõtte majandusseisundi analüüsi.

Saneerimismenetluse algatamisega seonduvad märkimisväärsed kulud. Pärast menetluse algatamist tuleb saneerimisnõustaja kulude katteks tasuda kohtu deposiiti märkimisväärne summa (mis on suurem näiteks tavapärasest ajutise halduri tasust). Saneerimisnõustajale tuleb ka järgnevalt tasu maksta kui deposiiti tasutud summa ületatakse ning praktikas küsivad saneerimisnõustajad keskmist juhatuse liikme tasu.

Nii tekib praktikas olukord, kus saneerimist taotlev ettevõtja kannab märkimisväärseid kulusid seoses saneerimiskava koostamisega ning lõpuks võib kohus sootuks saneerimiskava kinnitamata jätta. See aga paneb ettevõtja veel raskemasse olukorda, kui ta seda enne saneerimismenetluse algatamist oli. Võrreldes pankrotimenetlusega on saneerimismenetluse kulud seega ebaproportsionaalselt suured.

Saneerimisseadus ei loo ka piisavat «puhveraega» ettevõtja jaoks olemasolevate nõuete pealt tasutavate viiviste ja intresside osas. Saneerimisseaduse kohaselt ei peatu saneerimiskava kinnitamise järel viivise ja leppetrahvi arvestus ümberkujundamata nõuetelt ning intressi osas ei sätesta seadus üldse mitte midagi.

Võrdlusena lõpeb näiteks pankroti väljakuulutamisega nii viivise kui ka intressi arvutus võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Sellist saneerimisseaduse regulatsiooni võib kindlasti pidada puudulikuks ning ettevõtte «tervendamist» takistavaks.

Tegeliku saneerimiseni jõuavad vaid üksikud ettevõtteid, ehkki menetlusi on algatatud mitukümmend. Miks?

Saneerimiskavade kinnitamata jätmise suurimaks põhjuseks võib lugeda nende teostamatust. Ilmselt ei ole ettevõtjad mõistnud, et saneerimine ei ole võimalik olukorras, kus äriühing juba on maksejõuetu.

Ma suudan siiski ette kujutada veel nelja võimalikku põhjust. Esiteks: üritajate hulgas on palju lootusetus seisus firmasid. Teiseks, saneerimise võimalust üritatakse hoopis kuritarvitada et pankrotti edasi lükata ja võita aega näiteks jälgede peitmiseks või vara laiali tassimiseks. Kolmandaks, kohtud või võlausaldajad pole veel kogemuse puudumisel uut menetlust omaks võtnud ning eelistavad pigem harjumuspärast pankrotimenetlust. Ning neljandaks, pole lihtsalt piisavalt palju pädevaid saneerimisnõustajaid.

Saneerimisnõustajate arvukus pole võib-olla probleemiks, aga ülejäänud põhjustega oleme täiesti nõus.

Olen kohanud ka väidet, et saneerimisseadus praegusel kujul jätab piisavalt võimalusi võlausalajate pahauskseks kohtlemiseks. Kas olete sellega nõus, millised on need võimalused ja mida peaks sel juhul seadus täpsemalt reguleerima?

Oht saneerimismenetluse kaudu võlausaldajate huve kahjustada on samuti väga reaalne ja praeguses majandusolukorras paljud ettevõtjad üritavadki saneerimismenetlusega pankrotimenetlust vältida ja vara nö mujale «kantida».

Pool aastat seaduse rakendamist on suhteliselt lühike aeg ning kohtupraktika peab kujundama siinkohal ka lahenduse võlausaldajate huvide kaitsmiseks. Saneerimismenetluses võivad võlausaldajate huvid tõsiselt kahjustada saada ning võlausaldajad peavad oma huvide kaitseks väga aktiivselt kogu protsessis osalema ning asjadel silma peal hoidma.

Kas probleemiks võib pidada saneerimisnõustajate erinevat taset, kui ühel juhul tegeleb firmaga tippadvokaadibüroo terve meeskond, kuid teisel juhul võivad teenust pakkuda pehmelt öeldes kirju taustaga eraisikud?

Saneerimisnõustaja valiku osas ei näe me suuri probleeme, sest saneerimisnõustajale esitatavad nõuded on seadusega paika pandud. Peab arvestama, et saneerimisnõustaja kinnitab kohus ning kohus ei ole selles osas seotud ettevõtja arvamusega. «Kahtlase taustaga» saneerimisnõustaja määramine ei ole seega kuigi tõenäoline.