Imepärane Island

Istun Keflaviki lennujaamast Reykjaviki poole vuravas bussis ja imetlen loojuva päikese punases kumas möödalibisevat mustjaspruuni lagedat songermaad üksikute rohekashallide samblikulaikudega. Saan vaevalt mõelda, et oleksin justkui Kuu peale sattunud, kui mu ees istuv noormees sedasama oma neiule inglise keeles ütleb.

Nemad vist kah esimest korda siinmail, tõden mina. Ahnelt vahin ebamaist maastikku kogu 60 kilomeetri pikkuse reisi vältel ja mõtlen endamisi, kuidas ja kus siin küll inimesed elavad.

Kui Reykjavik on üsna sarnane tavaliste Põhja-Euroopa armsate heakorrastatud linnakestega, siis linnast välja sõites tabab mind taas irreaalsusetunne – sedavõrd ääretud on elutud laavaväljad. Islandi 103 000 ruutkilomeetri suurusest territooriumist on 11 protsenti kaetud jääliustikega ja teist samapalju laavaväljadega.

Keset üht sellist laavavälja saadab oma korstnaist võimsaid aurusambaid taeva poole uusim soojushüdroelektrijaam, mis ammutab maapõuest geotermaalenergiat. Moodsa Jaapani tehnoloogia abil toodetakse siin elektrit ja soojust nii, et miski ei lähe kaotsi.

Tähelepanuväärne on see, et ettevõte on avatud turistidele. Loengusaal, interaktiivsed stendid ja videoprogramm annavad selge ettekujutuse sellest, milline tohutu energia pulbitseb Islandi maapõues, kuidas toimivad geotermilised protsessid, mis põhjustavad maavärinaid ja vulkaanipurskeid.

Väike kõhedusvärin jookseb üle selja, kui giid lülitab järgemööda sisse eri aastatel toimunud maavärinatega kaasnenud mürina lindistused. See on midagi kõuekõmina-laadset, aga palju ähvardavam. Ilmselgelt tuleb tõsiselt võtta giidi naerulsui lausutud soovitust sellise kõmina kuulmisel majast välja joosta, sest maavärinad toimuvad Islandil regulaarselt iga nelja aasta tagant.

Thingvelliri rahvuspark on parim koht nägemaks vulkaanide ja maavärinate jõudu, mis on maapinna lõhki käristanud ja otsekui pahupidi pööranud. Sügav kaljulõhe, mille põhjas saad kõndida, pea kohal püstloodis mustendavad kivimürakad; pragunenud ja hangunud laavaga kaunistatud künkad otsekui külili kukkunud elevandid – midagi sellist ei ole ma veel oma ihusilmaga näinud. Kogu see ebamaine ja hunnitu maastik on tekkinud väga ammu, sest just siin, Lögbergil ehk Seaduste mäel tegutses Althing – maailma vanim parlament juba rohkem kui tuhat aastat tagasi.

Laavaplatoode lõhenenud pinda on oma sängid uuristanud ka Islandi jõed oma arvukate koskedega. Võimsaim neist on üks Euroopa suuremaid jugasid – Gulfoss. Eemalt paistab nagu kaoks suur jõgi lihtsalt maa sisse ära.

Siiski avaneb orgu laskudes maaliline vaatepilt vetemängule, mis kolmeastmelist jõesängi mööda mürinal laavakanjonisse langedes paiskab imepeeni veepritsmeid üles nii vägevalt, et tundub nagu sajaks vihma ja päikesekiired võluvad vikerkaaregi joa kohale.

Islandlased on siiralt õnnelikud, et Gulfoss veel alles on, sest aastate eest taheti siia rajada hüdroelektrijaama, mis oleks kogu selle ilu hävitanud. Julgelt ja otsustavalt asus ehituse vastu võitlema kohalik Jeanne d’Arc – Sigríður Tómasdóttir, kes lubas end jõkke uputada, kui siia elektrijaam tuleb. Praegu seisab joa läheduses mälestuskivi julgele naisele.

Tontlik
Laavaväljad vahelduvad valendavate liustike ja mustendavate mägedega. Kõrge mäe jalamil looklevat teed mööda sõites näeme, et järsult kaljuseinalt on alla veerenud suured kivirahnud. Kitsukesel tasasel maaribal mäe ja tee vahel näeme keset seda kivikülvi äkki väikest majakest.

Kuidas küll inimene on sellisesse kohta maja ehitanud, imestame meie. Giidi rollis islandlanna aga seletab, et majake on siin olnud nii kaua kui tema mäletab ja seni pole seda tabanud ükski allaveerev kivi – ju siis mäehaldjad hoiavad seda. Mäehaldjaid ja trolle usuvad islandlased tõsimeelselt, kuigi nad eriti usklik rahvas pole.

Nende omapärast suhtumist vaimudesse saame omal nahal tunda õhtuhämaruses alanud Reykjaviki linnaekskursioonil. Pikajuukseline viikingikasvu giid selgitab, et lähme jalutuskäigule vaimudega. Paar aastat tagasi oli linnas kokku pandud turismimarsruut vanade islandi legendide põhjal, misjärel kutsuti Ameerikast kohale ekstrasensid, kes pidid sellel marsruudil kummitavad vaimud välja peilima.

Tulemused olid hämmastavad, sest kummitusi oli rohkem kui üks. Järgnes tõsine töö arhiivides, et välja selgitada, kas nähtud vaimudega saaks seostada mõnda ammusurnud reaalset inimest.

Nende lugude jälgedes jalutamegi mööda pimenevat linna. Kitsukese mäkke tõusva tänava alguses toetab giid selja vastu seina ja hakkab pajatama lugu sellel tänaval õnnetult surma saanud prantsuse meremehest, kes kummitavat siin ilma peata.

Muidugi võtab lugu nii mõnegi skeptiku suu muigele, kuid giid säilitab surmtõsise ilme. Nii olla kord üks giid seisnud seljaga tänava poole ja näinud, et tema jutustamise ajal lähevad turistide näod üha tõsisemaks ning varsti vaatasid talle vastu juba hirmunud silmad. Ümber pöörates näinud ta tänavat pidi nende poole tulemas tervet gruppi vana prantsuse mereväe mundrit kandvaid «kummitusi».

Loomulikult leidus sellele ratsionaalne seletus, et tegemist oli Prantsusmaalt mingile mereajaloo üritusele saabunud täiesti elus meestega, aga sellest ajast saadik püüavad kõik giidid Reykjavikis jutustades toetada selja vastu kindlat majaseina. Ühel südalinna väikesel väljakul sellist võimalust aga pole, kuigi kummitusi hõljuvat seal üsna palju ringi.

Eelmisel sajandil oli väljaku asemel olnud surnuaed, mis jäi kasvavale linnale jalgu. Võimud kaalusid surnute ümbermatmist, ent kuna sinna oli inimesi maetud juba väga pikka aega ning haudu juba mitu kihti üksteise peal, loobuti sellest ettevõtmisest. Surnuaed lihtsalt tasandati buldooseriga ära ja tekkinud väljaku äärde püstitati kõigi sinna maetud inimeste mälestuseks skulptuurigrupp, mis kujutab üksteise järel igaviku poole vankuvaid inimsiluette.

Ei tea, kas seda lugu kuuldes jooksevad mul judinad mööda selga jubedusest või külmenevast õhtuhämarusest... Parlamendihoone juurde jõudes ei räägi giid mitte tondijutte, vaid osutab sellele, et maja kõik aknad on valgustatud ja kestmas järjekordne arutelu riigi finantskrahhist päästmise üle.

Noore viikingi hääles kõlab skeptilisi noote. Jalutame kõledas õhtupimeduses edasi tänavanurgalt tänavanurgale. Traagilised elusaatused, mida giid meie silme ette maalib, hajutavad esialgse skepsise tondilugude suhtes. Viimaks linna praegusele surnuaiale jõudes näitab giid kõigi nende inimeste hauaplatse, kellest ta meile rääkinud oli, otsekui tõestades, et kõik need legendid ja kummitused on tegelik reaalsus.

No mine tea!
Veidi kõhedust tekitavad kujutluspildid tabavad mind turismimagnetina tuntud geisrite orus, kus aur ja kuum vesi maapinnale jõudes imelist vaatemängu pakuvad. Suurim geiser töötas küll viimati 1930ndatel, kuid tema väiksem vend Strokkur paiskab võimsa, ligi 35 meetri kõrguse veesamba taeva poole iga 10-15 minuti järel. Kannatlikult ootame ümber geisrisuudme, mil vesi üles-alla hakkab pulbitsema ja lõpuks äkki taeva poole purskab.

Ümberringi mahasadanud vesi voolab tagasi suudmeauku, otsekui oleks janune hiigeltroll seal all oma suu avanud. Võimas! Ohime üksteise järel ehmatusest hingetuna ja jääme fotoaparaate sättides järgmist purset ootama, et seda pildile püüda.

Tasapisi koguneb rahvast juurde. Just siis, kui geisritroll järgmist suutäit hakkab välja sülitama, jõuab kohale paarike, kes jääb allatuult ja saab kaela korraliku veesahmaka, otsekui maa-aluse hoiatusena: ärge mulle liiga ligi tulge!

Must ja akvamariinsinine
Mis oleks Islandi-reis ilma supluseta Sinises laguunis! Nii vurab meiegi buss sinnapoole, linnad-külad jäävad seljataha ja ümberringi on ainult lõpmatud mustad laavaväljad. Viimaks näeme eemal aurusambaid tõusmas ning selgub, et olemegi kohal.

Looklev spaa juurde viiv kõnnitee on lõigatud nelja meetri kõrguste laavakuhjade sisse ja tundub, nagu läheks see otse põrgusse. Õnneks hakkab viimase käänaku tagant paistma modernne spaahoone ning peagi oleme kaelast saadik soojas vees. Vesi on ebamaist akvamariinsinist tooni ning ränimulla muda ja vetikate tõttu piimjas.

Supelda on mõnus – veetemperatuur 37-40 kraadi laseb unustada välisõhu paar soojakraadi ja külma tuule, kui vaid kaelast saadik vees püsid. Tasapisi ujume sopilise 5000-ruutmeetrise termaalbasseini keskpaiga poole, kus paikneb tünn imettegeva valge ränimullamudaga, mis on eriti hea igat sorti nahahaiguste, eriti psoriaasi raviks.

Seda valget, pisut spermat meenutava konsistentsiga ollust saad ise supikulbiga võtta ja siis ennast sellega kas või üleni kokku möksida. Kreemituubi pakituna küsitakse selle eest poes hingehinda.

Siin aga ujub suurem osa inimesi tontja valge näomaskiga ringi... Minu nägu hakkab igatahes õige pea kipitama ja otsin kohta, kus see maha pesta – basseiniveega seda teha ei saa, sest see on kibesoolane nagu merevesi ikka. Puhast vett otsides leiame üles ka sauna, kus veidi aega end soojendame, et siis uuesti basseinivette hüpata. Ei tea, kas olen pärast suplust tervema ja ilusama näonahaga, aga väsinud ja näljane küll.

Õnneks on lõunasöök tellitud. Sealsamas basseini kaldal paikneva restorani üks sisekülg on looduslik must kivisein, teisel küljel kõrgub maast laeni ulatuva akna taga teine kõrge laavakuhi.

Nii et lisaks maitsvale toidule ka tõeline arhitektuurielamus. Lahkudes otsin teeäärsest laavakuhjatisest väikese poorse musta kivikese ja pistan selle taskusse suveniiriks.

Seal on juba ees rahvuspargist ja joakaldalt korjatud kivikesed, igaüks isemoodi – selliseid juba mujalt ei leia. Koju Eestisse tagasi jõudes valdab mind neid kivikesi taskust välja võttes tunne, nagu oleksin ära käinud maailma lõpus.